kõik saab korda

Ja jälle lendab valgeid linde. Kokkuvõttes oli tänane( nüüd siis juba eilne) väike vahepala muu rahuldamatu argipäeva vahele. Täna lendas valgeid linde, siis kui me Vanemuise kõrval parki posu lumemehi tegime ning asja lumesõjaga illustreerisime, jah, just siis oli subatlantiline. Tõenäoliselt ei olegi rõhk niivõrd sellel tegevusel kui pigem inimestel, kellega koos sa neid asju teed, tänane läks kõhklusteta kümnesse. Ma sõitsin pooleüheksa paiku bussis kodu poole ja mõtlesin, et olgu, mis on ja kuidas need asjad on, lõpuks võid ju rabeleda ja rassida, mingil määral kindlast peakski seda tegema ja teha oskama, aga et end ogaraks võimelda ja siis ikka tulemusetult ennast aina väsitada(mitte alati), sel pole mõtet. Ma ei tea, mis mind sellest puntkist sinnani viib, et ma kõigun ja kolisen, mürtsun ja mölisen, aga mõni ületatav tõke on minu jaoks müstika, ei oska end lihtsalt teiselpool tara näha ja tõenäoliselt ei tahagi. Mida siis lõpuks see number näitab? Et kõik sinu tarkus ja oskus teha ja olla ja elada, võime areneda ja ennast arendada lükatakse lihtsalt mingi kõvera alla, sest sa oled number, pole midagi rohkemat kui number, kas hea number - või halb number, sa oled number. Jah, see ongi inimese väärtustamine, jah, see ongi sinu oskuste tase, see ongi see number, see oluline number. Ei koti enam kedagi, et sa imetrikke tegid või ei teinud midagi ja lihtsalt õnneks läks, pole vahet, et õpetaja oli leebem seekord hinnet kuskilt persest välja venitama või oli teine, kes lohutuseks ütles: '' see on peaaegu.'' Sul on oma number olemas ja ela siis sellega, näita tähtsaid pabereid '' tarkadele'' inimestele ja tõesta end läbi selle, küll näed kas loeb kui üleüldse loeb mida sa oled või olla tahaksid, ma ei arva, et alati oleks nii ja et kõik inimesed nii oleksid, kuid olgem piisavalt realistlikud. Ma ei ignoreeri fakti, et maailm on ebaõiglane, ma tahangi, et asjad oleks nii parajalt rasked, et kordaminekute puhul tabaks mind võimas ning väärtustav tunne, aga tegelikult võiksid ka kaotused olla õigustatumad. Lihtsalt lööb taaskord välja, lööb välja, nii ootamatult lööb mus jälle välja, Mässaja lööb välja.

(Ja enne magama minekut ma ikka sinisilmselt usun, et selles janunevas pinges ja õrnas tülpimuses kõik saab korda, kõik saab korda, lõpuks saab kõik lihtsalt korda.