igavene naine

Kuradi Pirts, Pirts ajas mulle eile taaskord melanhoolia kõhtu ja pähe. Päris kurb hakkas, puht lihtsalt bussis sõites ja siis koju jõudes, istudes, mõeldes üksi vaikides keeras kõik päris ära, uupi läks, valesti, jamasti. Istusime reede õhtu jällegi oma juba tavapäraseks kohaks saanud penipaigas ja rääkisime armastusest, Pirts hakkas armastusest rääkima või mulle tundus ainult? Kirss tõmbas suitsu suitsu järel ja ma üritasin suitsupilvi hävitada ise sealjuures kuidagi eriti agressiivselt kätega vehkides, siis ma rahunesin, jätke maha, jätke maha see, nõnda kolmekesi istuda oli üpris rahustav, aga siis ma veel ei teadnud, et mind hiljem jalust rabab mingi väga ränk tundelangus. Meiega ühines hiljem veel inimesi ning me istusime lõpuks neljakesi zavoodi ümarlaua taga, isegi zavood oli kurb ja nutune, inimesed naersid ja vehkisid kätega, jätkuvalt tundus kõik krimpsu kiskuvat. Isegi Kirsi vikerkaare-triibule särk ei suutnud mind enam lohutada. Oli üks hea üllatus, õlale koputanud Sander, kes nägi kuidagi väeti välja ning küsimuse peale : '' Mäletad mind veel?'' ma lihtsalt embasin teda ja lootsin, et see andis talle vastuse. Hiljem korraks Illegaardist läbi hüpates ja siis Kirsiga bussipeatuse poole kõndides tundus, et terve linn oli töinama hakanud, öös on teised aknad. Kodus leidsin ma arvutist õnnetu Susa ja siis suutsin ka Pirtsu kurvaks ajada. Oh seda hala, polnud üldse plaanis nii, üldse polnud plaanis nõnda hakata heietama ja madistama mingite väga vanade asjade kallal. Polnud üldse plaanis mingit ilmpulssiivset valu kõhus ligi kutsuda, polnud plaanis ennast sulgeda ja siis teki alla pea peita ja loota mingile kergendusele. Jube hale hakkas, Urmas Alenderi lüürikas on armastus, tema ongi armastus või nagu Pirts ütles: '' üks paljudest armastustest'' Ärge kunagi kuulake Alenderit kui mingil aja hetkel olete lihtsalt üksi ja alender laulab teile sellest kui teda enam ei ole, sellega suudab tuju veel eriti ära nämmutada. on aga läks nagu läks, midagi on vist ära kadunud, midagi üpris konkreetset, aga mida siis? - Minu neli tähtne, kolm asja mis mind siis lõpuks lohutada võivad on kadumine, eksisteerimise puudumine ning ilus mõte homsest. Seal oranži helgiga lambivalguses olid inimesed armastust täis ja tulvil, nende silmist lihtsalt peegeldus midagi, aga üksnes selle ühe, ühe lambi valguses ja see ei olnud meie lamp, meie ümarlaua lamp.