peni undab õuel

Telekast algas just Jersey tüdruk ja pähe platseerus august, viimane august. Eesti-Soome-Taani-Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa ja teise otsaga tagasi. Kohutav nukrus ja üliv heameel tabasi mind korraga. Jersey tüdruk algas telekast ja mul meenusid pikad bussisõidud, maailm, mis oli nii väike ja jäi vaid musta aknaklaasi taha, nii palju läks mööda ning läbi selle väikse akna võisid siiski terve maailma oma silmaga ära näha. Meenusid lõppematud kilejuustu - ja soolaküpsise kogused ning tunnid, pikad-pikad, ääretult pikad tunnid meenusid, mis lõpuks olid väid kübe selle juures, mis ootas uue riigi piiri ületades, uut ja kummalist nähes, see õnnis ja õdus ning sünnis tunne kõhus, see sõltumatus ja ära olemine. Need asjad lihtsalt olid ja on, väike slaidshow peas, selline mille ühel hetkel lihtsalt jälle leiad ning läbi ketrad, kange kohviga alla loputad, läbi vaatad, läbi mõtled, küllap ka läbi tunnetad ja tahad tunda. Suurlinnatuled, probably the city that never truely sleeps, Paris, the city of romance. Oo ja romantikat jagus, küll sellist pigem üksikut ja igatsevat romantikat, aga meeleolusi on igasuguseid. Jälle meenub Notre-Dame'i park ja vihm, nutt ja hala, kuid mitte kurb nutt ja mitte kasin hala. Siis meenub tulede öö ja läbivettimus, minuti lugemine ja pauh! - tuled, Eiffeli torni öised tuled, kiljuvad inimvoorid, jooksu plagin loikudes, õnn ja armastus, vesi, vesi, vesi ja tuled, Eiffeli torni tuled ja kogu ülejäänud kustumatu Pariisi sära. Oh, heldimus hetk. Mis ma tahan veel öelda, et minge alati kui on võimalus sellistes kohtades üksi ringi kolama, see on parim asi, see on lihtsalt midagi hoopis teistmoodi kui sõbraga käsikäes sama marssuuti käia. Kitsad tänavad meenuvad ja Marilyn Manson kõrvaklappides, meenub lõõskav päike ja tänavamuusik, meenub hiinlane, kes endast pilti teha palus, puud ja põõsad, Pariisi lõhna tunnen. Küll on kahju, et mõttest ja suurest mõttetusest ikkagi sa kuhugi eksid ära. Ükskõik siis kuhu, kas tänasesse või homsesse, kas üksi või mitmekesi, kas realismi või sürrealismi, ikka eksid ära. Küll on kahju, et selliste asjade heade külgede mõistmiseks võib kuluda nii palju olematut aega ja vaeva. Küll on siis vahel lihtsalt kahju, et tahest-tahmata on alati miski, mis rõhub, justkui tahes öelda, et sa elad oma elu valesti.
Nii valesti elad oma elu
On lihtsalt kahju, aga ei ole pahasti, vist ei ole
või on?