rännuteel

Tundes ootamatud heameelt oma õe üle

On tulnud vist hetk, mil ma olen jällegi vaikselt kadumas. Võib-olla on see samm talve, talve loodud just olema ja ikka käib minuga ühes. Paljud vanad mõtted ründavad mind, mitmed vanad lahendamatud küsimused, mitmed olematud hetked, nutetud nutud ja naerdud naerud.

Sa vaata neid pilte, siin ülal ja upu nendesse, sest mina olen juba oma silmad söötnud neile. Jah, paljalt vaatamisest täitun ma õndsusega. Nii hea, nii hea meel on selle väikese päikse üle, minu õe, minu vanema õe ja tegelikult olen ma siniseks tõmbuvalt kadegi.

Ja milline emotsioon kajastub selles sinisinises pildis. Seda vist oleks minulegi vaja, vallutada midagi, vallutada midagi kuskil, kui jätta see enda teada, vähemasti algatuseks. Mõtted hakkavad korduma, tahaks jälle lamada maadligi ühes pilvedega, tahaks jälle surra mõttesurma keset elutut kõrbe ja varbaid suruda mulda. Tahaksin ja pööraksingi end teistpidi, et käia kätel.

Käia kätel ja olla ära.