glosoli

Kallis, ehk tead sa öelda, mis kell võiks juba olla ja kas ta mitte pole lõhkemas. Ja ehk tihad sa siis juba mainida, mil nägin sind viimati naerulsui. Sa oled norgu läind ja üksi jäänud seisma, vist tihti seisad nõnda. Ma mõtlen, et kus ma su paneksin kui sa mul oleksid, kuid jumal tänatud - sa siiski pole.

Ma tahaksin ronida valgusfoori otsa ja karjuda sel õndasl päeval siis ning surmvaikuses nutta takka veel ja nutaks kõik maailma mured ja vaevad kokku, et siis pühkida pisarad ja minna jälle õnnes edasi. Kellele küll suunan tihti neid jutte ma, ei olegi vist sellist inimest ja äkki on ta kõigis meis, meis ja teis.

Viljeledes, kui seisin täna lumes ja tassist teed rüüpasin hingesoojaks, siis asjadest peegeldus kõige selgem rahulolu ja õnn. Ja autotuled sõid silmi peast ja valge taevas magas juba, seisin ikka lumes, seisin kauagi veel.

Ma tahan püüda, tahan püüda ja osata. Tahan valmistada head meelt, head meelt sullegi, ema. Ma tahan, et minust miski saaks, et ma surres naerataks. Ja vaimu hoiab üleval see väike tahe, tahe näha ruume, seest ja väljas, alt ja pealt.

Nüüd mõtlen, et miks mu pea matemaatikat juba kord õieti ei võta ja tulen lagedale iseenda järjekordse ebaloogilise loogikaga. Matemaatika, seal on reeglid, kui tead mis teed, siis on kõik paigas, sul asjad on ees. Loogika, kõige puhtam loogika peitub selles, mina- mul endalegi oma loogilisus vahel kohale ei jõua. Arvud, nad jooksevad mul silme ees ja mitte ei tiha minna õigesse ritta, õigesse suunda, süda tihkab nad ajada tagurpidi. Mõtted vajuvad kokku, halvatus, vahel tekitab matemaatika mus halvatust.

Kuid kallis, kell on palju, süda ütleb, et on ja sa peaksid magama.

Peaksin minagi

ma soovitan sulle Sigur Rósi ja luba endale siis hiljem tass kohvi