juhuslik juhus

Ärgates on ikka päev

öö on kestev päev

ja kell on kaksteist

kaksteist ja viis

nad ütlevad vist,

aeg on kaduv

Et seintest läbi ei näe

ja ometi

sa kuuldud läbi nende

kui naerad lakkamatult vaid

ja nutad,

seintest läbi nutad sa

kui hingetõmbamata räägid,

räägid iseendaga

ja vastust ootad

neljalt seinalt siis

Mina magan

magan magusamait und

ja läbi une

kuuldud läbi seina

ma magan ja

magan pisutki veel,

sest ärgates võin loota

sinu seinte kõlale

Kõik juhtus ja juhtub,

sest nii peab olema

ja juhus,

et seinad räägiksid

räägiksid koos sinuga

on olematu

Mina, ma võin loota

et kunagi ma olen see

kes läbi seinte

räägib just sinuga

Ja olen sinu seinaks,

sest neljaks seinaks

ei oska olla ma