Sinililled hakkasid õitsema. Jumal seda teab miks, aga õitsele nad lõid. Vastastikku veeretatakse üksteise kaela vaeva ja valet, maailma parandus ei seisne selles, maailma parandus on peidetud nähtava taha, udusse.
Mul ei ole tuju mõelda, mul ei ole tuju loota, mul ei ole tuju üleüldse seostada end hetkel kellegagi. Ei taha kedagi hetkel endale toeks ja ühtlasi ei taha ka idiootselt eemalduda. Keeruline, liiga keeruline et jõuda selle mõttega lõppu, valetan,- sellel polegi lõppu. Pisut vaevatud on meeled, hea on. Justkui oleks oopium hinges, oopium veres. Miski, mis soolab tundmised üle ja kuivatab need. Puhas kest, kest jääb järele vaid.
Varvastel on külm
Näe,
ma tunnen taas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar