ja ma surin

Mõtete mõttetusel on tõepõhi all.
Ärge andke mulle andeks, maailm ise vajab lunastust.
Mina puurin sinust läbi, pikkamisi ja sügavalt, puurin sinust läbi maailm ja kõigest mis kaasneb sinuga. Tihti olen justkui iseenda jaoks selginev ja siis kaon peost. Kellelt loodad head ja kellelt ootad halba?
Ära kao ära, ära kao mu elust ära kui selginev mõistumoment. Ma vihkan iseend maailma eest ja tahan olla just nii, nii nagu ma olen. Sest kergelt tunda oskangi üksnes seda mina kes ma olla oskan, -kaotsi läks vist seegi oskus.
Keegi on mõistuse sidrunivees ära leotanud, tiba hapu, hapu on see kõik ja naeruväärne, ma tahan naeruvääristada, mina tahan.
Ma ütlesin kunagi, et meie - mina ja pilved, tõmbusime maadligi. Ma olen jälle seal, ma olen jälle seal, aga midagi võõrast, midagi võõrast on tikkund külge. Ma ei leia enam nii paljut oma võimsusest, ma tahan lamada. Sattusin ise endale ükspäev peale, lugedes neid varasemaid postitusi, veider, olen ikka iseendas kuid asjaolude sunnil lähvad asjad kaotsi.
Ära ole üks neist, kes elust vaid läbi kõnnib, eitaha mõelda nii, sest avastasin täna kui tugevl aluspõhi sel all on.
Jah
On neid kes tulevad ja lahkuvad peagi
on neid kes tulevad,
on,

ja jäävad

kus seisad sina?