mis oleks kui ärklitoas kaoks taevas

Mis oleks kui istuksid igaõhtuses hämar meeleolus, aknaserval. Ja äkitsi poleks seda, mis seal on igapäev
Mis oleks kui päev enne tormi sajaks sisse akendest ja ustest. Kui hämarus kaoks sootuks, kui ise kaoksid sootuks. Ärklitoa virmalsed, kuldkollased - nukrutseksid. Ja kardinad lööks rahmides akende eest ja tuul uluks igas toanurgas, igas nurgataguses. Ja voodi all istuks su sõber, silmad kinni pigistatud. Ja veiniklaasi uppunud isa magaks sohvaserval. Mis oleks kui ümber aknaraami põimuks männijuured. Vihaselt lööksid vihmapiisad vastu plekkkatust.
Ma ei tahtnud mitte, pettuda sinus -iseendas. Ma pole sind kunagi tundnud- ei ole. Ja see, ongi, see kõige kurvem tõde.