Õues on valge ja kell on tiksunud neli läbi, hommik. Taevas on õrn-lõheroosa ja minus pole perakestki väljatungivat unetust. Praegu mitte, päeviti olen väsinud ja muserdunud, teisalt õnnelikum kui kunagivarem. Ma istusin täna lilleaias ja taevas kisus pilviseks, ma maalisin - ma maalin tihti. Muusika kõrvus ja kursusekaaslased taamal künkal omaette asjatamas. Õhkkond oli super, inimesed olid võrratud, ilm oli lõhestav ja tuju oli üle ootuste. Mida muud siis osatagi tahta? Õhtud on unised, ööd on erksad ja elulised. Kõik kipub riburada pidi oma teed mööda lonkima. Cranberries ja vinüül. Millisest võrratust vaatest jääb praegu kolmandik Tartlastel nägemata.
Hommik koputas aknale
ma lähen lasen ta sisse.
veidrad unetused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar