- sest nemad ongi need kelleta oled sa üksi. Ja vahel istun pliidi serval ja minu väikesed sõbrad paitavad mu pealage. See veripunane mummuline serviis, millest sai teed rüübatud, tolmneb kapiotsas. Mõni neist- väiksem, irvitab õrnalt laeall, mõni neist piilub aknapragudest ja mõni neist nutab nurgas. Ja ka õhtuti, kui väljas on vilu, täidavad nad köögi niiske kuumusega. Ma pole näinud kunagi, et nad lendaks, kuid niisamuti pole tõestust sellele, et nad kõndida oskaks. Naerata neile ainult vahel ja jäta hommikuks kohvikannu kruusitäis kuuma jooki ning rohkem nad sinult ei tahagi. Ja kui vahel juhtub, et jään liiga kauaks ära, puruneb köögis mõni järjekordne portselan kruus.
sõnajalad panid nad kasvama
mu köögis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar