Igal esmaspäeval avanevad mu silmad pärani.
Istusime järjekordselt tolmusel linnamurul ja pigistasime kokku näpuvahel olevaid putukaid. Lootsin, et see kunagi ei vanane, et ei lähe kaotsi see loll ja pinnapealne mõistus, sest mis oleks elu ilma seniilsuseta. Leian, et inimene on hävitusprogramm kes lõpuks programeeritult ikka iseenese hävitab. Oi, kas pole mitte traagiline.
ööd jäävad üha lühemaks.
veel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar