ja see oli minu täiuslik päev.

Ka sellel sinisemail laupäeval lasin ma end võluda tassis kohvist ja kapriisest päikesest. Hing oli vanaks jäänud. Noorus, noorus kadus mingiks mõistatuslikuks hetkeks. Ükskõiksus kõigest ja kõigist. Minu suurimaks üllatuseks igasugune demokraatia siin puudus. Juba mitmendat päev haaras uni äkitsi. Minu ööd on minu päevad ja mu päevad on mu ööd. Keegi rääkis veel kunagi sellest kui õnnelikuks teeks tema elu suur kogus raha ja kuulsust, vahel piksitan silma kinni ja mõistan südamepõhjani. Taskus jagub mul piisavalt kopikaid selleks ,et ühel hetkel ära kaduda.