glükoosi põõsas

Ei ole ma eales nõudnud teilt armastus, lootnud vaid mitte vihkamist.
Kevad tuli, sa olid veel ilusam kui tavaliselt. Naersid, naeratasid, elasid, hingasid ja mõtlesid. Ei osanud ma siis arvata, ei usuks ma siiani. Sa olid võlts, võlts, kuid ilus. Ja ma uskusin, et miski ei muutu, mitte miski konkreetne. Ma uskusin.. ja see maksis mulle kätte. Ma olin loll ja naiivne, kuid miskipärast ei kahetse ma tehtud, öeldut, mõeldut. Külm ja käre hommik oli see, kui sind enam ei ekisteerinud. Ma ärkasin tavalisest varem, ma sisemas teadsin. Mida siis võidki loota, sa ei saa ju arvata ,et asjad jäävad nõnda nagu nad on. Mulle ütles see hommik, et sind polnud kunagi olemas olnudki, sind ei tuntud, sul polnud elu, sul polnud sõpru. Seest õõnes ja väljast petlik ja ikkagi oled sa hinges. Ja ikkagi sa oled hinges. Minu hinges.
Sina- olematu olevus.
ma laidan maha