a'floo

Ei olnud need meie veedetud tunnid siinkandis helgemadki kui mujal. Meil võis ju olla rõõmsam väljanägemine ja sinisem taevas, kuid ei osanud inimesed - inimesed kes elasid me linnajaos, hinnata seda mis oli olemas. Ikka tikuti mujale, tikuti kaugemale, sest kaugemal oli parem. Arvati ,et oli. Aga mida rumal inimeseloom siis ikka arvama peaks? Ma vaatasin tihti õhtuti aknast välja ja nägin tänava nurga taha kadumas -kiires tempos liikuvaid linnakodanike. Võibolla ei olegi mul õigus öelda selle kandi kohta ''linn''. Meil puudus kindel nimi, kindel territoorium ja kindel elanike arv - me lihtsalt elasime seal kus me elada tahtsime...seal, kus ,e oskasime. Siiski, siiski olid inimesed laisad, viriseti- vinguti, et mujal on parem, aga minema ei kõnnitud kunagi. Üksikutel juhtudel võis seda ehk juhtuda, kuid see ei jäänud kunagi kellegi mõtteid vaevama. Me toetusime üksteisele ja ka siis kui me seda üksteisele ei tunnistanud oli see kõige kristall-selgem tõde mis olemas oli. Ma olin oma elamise unarusse jätnud, ma avastasin selle alles lõpus, ma avastin selle Endajaoks alles siis. Aknast väljavaadates pilku veidi paremale pöörates võis näha ilusaid, siledaid,- rõõmsaid maju. Ma ei olnud kunagi siis veel leidnud, et minu maja palju teiste omadestki erineks, aga siis ma nägin. Õnnetu, õnnetu ja ibar.. ma armastasin seda maja, ma armastasin teda ja ta oli minujaoks ilus. Kui rääkida ''meiekandi'' inimestest siis ei ütleks ma palju. Ma silmasin tihti möödujaid,vastutulejaid, ka siis kui mul polnud aega tegeleda tühja-tähjaga.. ka siis ma vaatasin neid. Et meie ''linnal'' polnud nime siis meid üldmõistes ei eksisteerinud, meist ei kirjutatud, meist ei mõeldud, meie juurde ei rännatud , meie kohta ei õpitud, me lihtsalt olime. Eksisteerisime vaid eneste jaoks ja selle igivana vanamehe jaoks kes kunagi meie ''linna'' ära eksis. Ta oli joodik...laisk ja lohakas, kuid temas voolas veripunane veri ning ta naeratas , ka siis .. kui teised nutsid.. ta naeratas. Ja siis ma hakkasin mõtlema ehk olen ma oma elu siin valesti elanud. Kui teised, teised,-niisamuti inimesed nagu mina, rassisid ja uskusid sinisilmselt ,et teistel seal mujal, eemal on alati parem , istusin mina vaikselt oma ruudukujulises toas ja vaatasin muiates lage. Ma ei ütlegi ,et ma poleks võimalusekorral lennanud tuulega kaugemale, mujale, aga ma leidsin alati, et isegi see sinakashall tolmukübe mu toalaes võis tunduda nii joovastaval naljakas. Iga neljapäev, või oli see reede ? kastsin ma oma lilli. Neid lilli mis kasvasid mu maja katusel, päike tegi neile tihti liiga, kuid mina armastasin neid. Kui ma olin viimsegi kui õnnetu lille veega üle valanud võisin ma istuda tunde ja tunde sealsamas, korstna otsas ja loendada meie ''linna'' kohal hõõguvaid taevavärve. Linn oli pea 'et alati surmvaikne, kuid tema ilu oli mõistatuseks.
vahel surusin ma varbad sügavalt mulda ning ei liikunud tunde. Vahel ma surin