Mõtted mis jooksid ära

Ma ehitaksin endale silla, silla üle maailma.
Ma istuksin seal ning vaataksin alla, alla kus elevad teised inimesed. Ma lehvitaksin kohmetult ja ei tulekski enam maapeale tagasi. Kell jookseks ning tunnid jookseks koos temaga, tundidel oles tihedalt kannul päevad ja nende õlavarukast haaraksid kuud... -aastad. Ma kõlan tihti totrana ja seda ei pane ma iseendale pahaks, mõeldes õnnelikke mõtteid .
Oma ära kuivanud värvituubidest pigistaksin ma palettile veidi tuhmunud värve, miks peakski taevas olema siis sinine kui ta võiks olla hoopis õrn-roheline? Miks peaks olema päike kollane kui me eitea kindlalt, et sinisena näeks ta ehk pooleparemgi välja. Ma ei muudaks inimesi ja ma ei muudaks nende teguviise, siis kaoks võdrsus, kaoks tasakaal, kaoks õiglus, kaoks tõde, ma muudaksin iseend nõnda ,et endalgi oleks hea.
Võibolla juhtuks ,et ma libisen sillalt, kuid ega seegi oleks nii suur probleem, sest all - sinna kuhu ma kukuksin ,oleks üks suur ning reibas poriloik. Pärast suurt ning matvat plärtsatust tõuseks ma siis püsti, kallaks kummikutest välja vee ning astuks muiates tagasi inimeste vahele - märakatult, jäädeski....- märkamatuks.
Jabur, kuid ilus.