Mulle meeldib nutta. See on üks nendest asjadest, mida ma teha oskan. Nutta rõõmust, nutta kurvastusest, nutta väsimusest, nutta teiste eest, nutta enda eest. Mõne hingemineva filmi või eriti hea muusikapala pärast. Mu jumal, kui idiootselt võib see kõlada ja teadke, et ma ei ürita kiidelda sellega, mis ei ole kiitlemist väärt.
See lihtsalt on, osake minust ja see ei lähe mitte kunagi ära. Ma ei tahagi, et nutusära kaoks mu silmist, see aitab mul eluga toime tulla. Kõik need lugematud korrad kontekstides nagu kool või mõni muu üdini alasti ja avalik koht, mil olen pahaaimamatult pidanud silmi peitma kõikvõimalikesse sügavustesse, tegelikult tundmata häbi, sest
mina olen nii
et kui ma olen
Õnnelik
olen ma seda mõõtmatult
ja kui ma olen kurb
siis oleks justkui terve maailma kurvastus
mul
põue vahel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar