jalgupidi vees

mida öelda, kui mõtteid on olnud nii palju, et neid on raske koondada?
kui mitte, et lausa võimatu.
Ma arvan, ja tean ja usun, et mul ei ole oma elu hetkel
eksisteerib vaid kooli ja tundetu argielu,
millest on värvid ja ilus kõla kadumas
kõige kurvem on seejuures
jõuetus ja viitsimatus
jõuetus protsessile kätt ette panna

ma ei taha harjumuspärasele ja montoonsele elurütmile alluda


ja ometi eelistan ma
kaugeltki mitte iseendale omaseid ja rahuldust pakkuvaid teid,
vaid lihtsamat ja igavamat


sünkroonujumine
olen jalgupidi vees
vees, vees, vees