kuna elu on ühe järjekordse värvika sündmuse võrra rikkam, siis jagaksin ülevoolavalt oma emotsioone ja ütleksin, et hetkeseisuga olen ma oma uue klassiga pärispäris rahul. Kolmapäevase rebasteristimise ja sellele eelneva kahe päeva kohta oman ma küll üksjagu pildimaterjali, aga rohkem läbib mind mingisugune heaolu tunne. Selline vaikselt ununenud rahulolu. Ja kui ma kolmapäeval Raadilt kodu poole jooksu panin, ise üleni toiduõline ja must, mõtlesin ma, et pagana hea on tunda naha all, kuidas veri vemmeldab ja noorusemaik on suus
olgugi, et minu viiepäevased tööpäevad on puupüsti täis ja ma olen ööpäeva ringselt jooksus või nina õpikus
see on see mingi rahutu rahutus, mis mulle sobib, mis mind paelub ja mind käima lükkab
jah
ma lihtsalt pean koguaeg tegutsema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar