ikka leian end mõttelt, et tahaks inimesi ja ümbritsevat lindi peale võtta
Mul on mingi ettekujutus, kuidas ma enda otsaesisele või silmadele kaamera kinnitaksin ja siis muusika taustal( hetkel sobiks siia suurepäraselt Steadmani Wave Goodbye) tundide kaupa vastutulijaid üles lindistaksin, kord linti kiirendades, kord aeglustades. Emotsioon, liigutused, näolihased, tuul juuustes. Inimeste kaugus minust, minu kaugus inimestest. Selline intensiivne tunne ja tahtmine kasvas täna jällegi just hetkel, mil ma hämaras välkkiirel sammul bussipeatuse poole kõndisin, silmad aegunud läätsedest hägused ja vett täis ning vastutulijateks hilissügise värvikaimad kujud
närune on tõdeda, et ma ei oska end lahtimõtestada
ma elaksin nagu ise, mingis müstilises muusikavideos või määratlematu kestvusega tummfilmis, kus ekisteerib vaid mina, muusika ja see mida silm näeb ning huvitavaks peab
kuskil kaugel on koondumispunkt, kuskil kaugel lõppevad tänavalaternad ja autokummivile
ja mul on tõmme
Mul on tõmme
ühelt poolt vaikeelu ja selle surematu looduse vastu
teisalt paeluvad mind inimkehad, isiksused ja kontuurid
kogu selle pudru võin ma kokku segada üheainukese looga
ja tekib tunne
et KÕIK, et saatus on viinud kõik need erinevad tegurid
mingil põhjusel
kokku
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar