need on need mingid momendid, kui ma istun pea käte vahel surmvaikselt oma toas ja olen täiesti väljas. Kõik. Vahepaus. Väljalülitumine.
on mingid paigad, kuhu ma siis välja jõuan
või mingid tundelevelid, mida enda jaoks avastan
mingid rütmid või häälevoolamised, mis peas kumisevad
kaugete maade ülerahvastatud tänavad
või mäetipud
mõned minu jaoks veel-eksiteerimatud inimesed
või armsad näolapid
Vahel panen terve oma eluloo kokku. Tükk-tüki haaval sõltumata sellest, mis on tegelikkuses.
ütlen inimestele asju, mida kunagi olen tahtnud öelda, aga jätnud ütlemata
juhtub ka, et kujutan end mingitesse eneolematutesse rollidesse
mis muidu ei iseloomustaks mind mitte mingil viisil
aga, mis mulle ometi rahuldust näivad pakkuvat
ja kui ma siis silmad jälle lahti teen, tean ma, et kõik see, mida näen ja kogen kõrgvaimsel-tasemel, on mul tegelikult alati, jah alati, mul ju füüsiliselt olemas
absoluutselt teises kontekstis,
kuid on
ja see annab hingerahu
tohutut
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar