Ja täna ma ei kaeba. Hoopis muusikast räägiksin. Kuldne võtmesõna, polegi nagu muud olnud selle viimase 24 tunni jooksul. Ja veel ja veel ja natuke veel ja sugugi mitte nii nagu tavaliselt, teisiti. Ta annab mulle elulootust, vahel isegi selle mõtte, kupatab mind teisele planeedile ja toob siia tagasi. Ühes armastan sõnu, teises meloodiat, mõnes mõlemat või siis vahel kui ahastuses istun lasen tal end vaikselt enesesse ammutada. Ma olen üksi kui teda pole ja olen üksi kui ta on. Armetu olukord kui keegi nõnda suurt võimu võib kellegi üle omada,
varieerub, kasvab, kahaneb, voolab kõik nurgad ja augud täis, puhastab pea, täidab pea, jookseb, roomab, aga süütab tähni hinges, seda veel kõige vapustavamal viisil.
Ta nutab ja naerab ja pilkab ja armastab ning elab, elab niikaua kuni elavad need, kes teda lahti harutada oskavad, kes teda jagada oskavad, seda mingligi määral.
Ma austan ja imetlen neid, kes oskavad näha muusikas tema tahke ja elujõulisust, austan neid, kes teevad vahet kvaliteetmuusikal ja prahil. Veelrohkem, aga imetlen neid, kellele on antud annet ja oskust ja tahet jagada sedasorti armastust ja sõna inimestega, kes seda ise maailmale kuulutada ei oska. Neid muusikuid kelle silmis näen tulukest ja tajun teadmatusest, et tribüünil on õige inimene, tegemas õigest asja ja armastamas seda mida ta teeb. Ent erandjuhtudel armastan neid, kelles tuluke on kadunud, kuid, kes olenemata sellest annavad edasi oma sõna, oma väsinud sõna. Perseläinud muusikud, seda nagu lõpuks Kurt või Dylan olid, but the greatest whatsoever
kärva moraal
kärva muusikamehe pillis
and
slap me,
do it again
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar