Underground raamatu avamine, sadamateatri etendus ja täna, tänane, mis päev täna on?
Mis ma tahtsin mainida, et ootamatu rahulolu jookseb piki veresooni, adrenaliini laeng missugune ja nii on hea, sest pole ammu juba nõnda olnud. Küll on hea, päike lõõritab taevas ja mina ei olegi koolipingis - mina ei olnudki täna koolipingis. Jäin ilma oma ühest viimasest piimahambast ja sellega läkski meelehärm. Käre külm on seda sorti külm, mis pea kohe mitu kilo kergemaks tõmbab, igasugustest sombustest mõtetest ja vanadest meeleoludest. On nii palju toimunuid ja on olematuid asju, et enamusest mida olen tahtnud jagada on jäänud vaid oma päitse, sinna, kus on neil kõige parem koht. Ilm ja ümbrus on ravi, on ravi just siis kui sa leiad ka lihtsalt libedast trepist või kohviku sildist midagi olematult ilusat. Ületad autoteed, läheneb paks suits, autod hingavad sinusse sooja tossu ning sa ümised väikest viisijuppi, jälle ületee üks vanamamm vehib kepiga ja kirub libedaid teid. Lõpp hea, nagu oleks kasti pistetud, televiisorisse, sest kõik mis toimub ümber ja veidi kaugemal on filmist välja lõigatud, üks väike duubel. Rahustab, igasugu minema pühitud mõttetus kaob külmaga ära, jääb sinna kuhugi Tiigi ja Riiamäe ristumispunkti vahele.
Etendusest, elu on kirev. Idüll, sadamateatris '' Z, I love you honey bunny,'' I belive, et on üks parimad perfomance' i pähe etendusi mida minu silm on näinud. Tekitas illusioone, tekitas mõtteid ja süstis minusse järjekordse kirevaimu, absurdi kire.
Mis ma tahtsin mainida, et ootamatu rahulolu jookseb piki veresooni, adrenaliini laeng missugune ja nii on hea, sest pole ammu juba nõnda olnud. Küll on hea, päike lõõritab taevas ja mina ei olegi koolipingis - mina ei olnudki täna koolipingis. Jäin ilma oma ühest viimasest piimahambast ja sellega läkski meelehärm. Käre külm on seda sorti külm, mis pea kohe mitu kilo kergemaks tõmbab, igasugustest sombustest mõtetest ja vanadest meeleoludest. On nii palju toimunuid ja on olematuid asju, et enamusest mida olen tahtnud jagada on jäänud vaid oma päitse, sinna, kus on neil kõige parem koht. Ilm ja ümbrus on ravi, on ravi just siis kui sa leiad ka lihtsalt libedast trepist või kohviku sildist midagi olematult ilusat. Ületad autoteed, läheneb paks suits, autod hingavad sinusse sooja tossu ning sa ümised väikest viisijuppi, jälle ületee üks vanamamm vehib kepiga ja kirub libedaid teid. Lõpp hea, nagu oleks kasti pistetud, televiisorisse, sest kõik mis toimub ümber ja veidi kaugemal on filmist välja lõigatud, üks väike duubel. Rahustab, igasugu minema pühitud mõttetus kaob külmaga ära, jääb sinna kuhugi Tiigi ja Riiamäe ristumispunkti vahele.
Etendusest, elu on kirev. Idüll, sadamateatris '' Z, I love you honey bunny,'' I belive, et on üks parimad perfomance' i pähe etendusi mida minu silm on näinud. Tekitas illusioone, tekitas mõtteid ja süstis minusse järjekordse kirevaimu, absurdi kire.
Kell 21:51, ma jätkan. Teen õige varsti tassi kohvi, küll õues oli külm ja mul seest nii soe, silmis soe, trajektoor hajus. Nüüd istun laualambi valguses, närin nätsu, närin nätsu ja aeg veereb mööda ja igakord kui hammastega valget massi mudin kaob jälle üks sekund. Nii ükstas-kama on. Pea on selga, nii enam-vähem, usk, lootus, armastus, puutumatus ja minemine. Ära minemine. Kõnnin küll ja sa näed mind, ütled tere - mina ütlen ka, aga tea, et ma siiski pole siin. See kus ma olen on seal, kus sind pole. Ärge pange pahaks kui jätan ütlemata sõnad mida oleks pidanud ütlema või rääkimata asjad, mida võiksin rääkida. Kuulen ja näen, aga ei taju, lähenevaid inimhelisi ei taju.
Punane ütles, et ta usub minusse ja kui tema usub minusse, siis polegi suurt midagi vaja. Sest keegi usub, keegi usub minusse. Ja juba homme usun minagi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar