ma tean, ma oskan, ma suudan, ma usun

ammutades nüüdseks, tänase seisuga, kohutavat, kohutavat meelehärmi
rahu, ainult rahu kallis
küll kõik nii või teisiti enest välja vormib, sa saad hakkama, ma saan hakkama
ma saan hakkama, ma saan hakkama, ma saan hakkama ja nüüd korrutan seda veel enda peas mõne korra. Jah, ma saan hakkama, ma ju saan hakkama, saan ma hakkama? Rahu, sa( loe: ma) old viimasel ajal närviline. Näed, ja ma räägingi juba endaga ! Kõvasti, kõvasti tuult on nüüd pääle tehtud, no lihtsalt närvid on pingul nagu kitarri keeled, ainult pinista ja tõmba nii tugevalt kui tuju on. Oh mul on nii kahju, nii kahju, et ma lasin endal närvi minna, mis kord juba paisub see taandub aegamisi. Reality kreeps in, in and out, in and out, full speed. Ei kaeba üldsem tulgu see tahtmatu tahtlik reaalsus, tulgu ja ajagu kõik nädalad ja kuud segamini. Ma tahan, tahan pingutada ja rassida, kõik viimse ja eelviimase enesest välja pigistada, et mul oleks raske, nii kuradi raske, et vahel lihtsalt tõstaks käed taeva poole, allaande märgiks. Ja siis kui lõpuks kõik paika loksub ja lõpuks siis kui sinu pingutusel ja vaeval on ka mingi tasu, imepisike või suur, siis see tundmus. Ohjah, mõistate küll. Üha kuumem ja kuumem ja kuumem on istuda siin nelja seina vahel, ja ma armastan oma tuba, tõesti, tolmu ja rämpsu ja muud träni mis siit leida võib, kõike armastan, aga nii kuum on, nii lämmatav ja hämar.
Mäss kasvab ja leiab üha suuremat jõudu et areneda. Siis tahaks jalgu trampida ja lõuata, elajas, ma olen väike elajas !!! And it fits me rather perfectly. Mis ma rassin, miks ma rassin nüüd järsku, eile oli ju aega küllalt nukralt logeleda, täna rassin, rassin ja mõtlen ja tahan lakkamatult.
tasa, tasa, tasa
rahune