big business tycoon

who gives a shit.

Kõikvõimas kilekoti master, sinust saab me jumal. Sa oled häbistatud ja palavikuline. Kes vajab kõmuajakirju ja kuulsust kui sind ei ole sihikul?. Hola, tõmba meid nöörist ja kruti kuue nööpe, miski pole parem kui sinu verine käsk. Jajah! Ma kummardan sind poeletil ja süütan su auks küünlaid, sest sa oled nii aus ja siiras ja hea. Kõik oled, raisk

Tuli tuju kirjutada teistest asjadest, ma olen laisk, laisk, laisk. Oi kui laisk.

Kunagi oli selline kiiksuga mäng nagu trihvaa või triffaa - igapäevane asi. Lapse lõbu, sisustas kõik päevad esmaspäevast pühapäevani perfektoolt ära, kuidas saakski mainimata jätta '' sektsioonimängud'' ehk siis: vajuta number kahte ja jookse minema, lootuses et hallipäine muti piilub akende vahelt ja paar head roppu sõna karjub- '' Ja laps olla oli lõbu, lapseks jääda on kunst. Mina ei usu, et lapsikus oleks nüüd teab mis paha asi, kadedus - vaat see on poole hullem. Jah, ma olin väiksena tüse, lohutan end mõttega, et tüsedam kui nüüdis aegadel ( low selfesteem) Aga olin õnnelik laps, olin halb laps, olin nutune ja väljakannatamatu. Mida veel tahta, suved olid suved ja talved olid talved, aeg läks ruttu, mõtteid oli vähe. Hea ja halb omasid kindlaid tähendus. Halb, et lillepott rüseluse käigus kapiotsast alla kukkus, hea, et ema väga pahane polnud.

Mu majal on viis kuradima kuradiliku korrust ( mm, täna tunnen vajadust olla ropp) aga miski pole parem kahest trepiastmest välisukse ees, sest sealt avaneb sissepääs 15 ne ukse taha. Jumal teab, mida ühe või teise ukse tagant leida võid. Võib-olla on mu kõrval naaber tänagi pilves ja võib-olla elab jõuluvana viiendal. Ah, igalpool on midagi mida silm ka kõige suurema tahtmise juures mitte näha ei või. ,, Tere naaber, ma tahtsin teada, et mida sa siin õigupoolest päevad otsa teed, vaata, ma elan neljandas, tead küll sealt kust tihti tuleb kisa ja mürgelit, ei tea? kuidas sa siis ei tea, kas see on veekeetja mis sul seal köögis ulub? , miks sul üks sokk vaid jalas on, sa näe' - milline ilus lilleline lagi teil on, miks sa ei räägi, oled sa kurb ? suitsiid pole lahendus, tass kohvi? ''' Raja tänava väikesed elanikud tuleksid mulle isiklikult järele, oleks ma veel väike ja '' loll'', poleks ju hullu midagi. Või oleks? Ära alahinda endast nooremat, oh ei oh ei, suurt targust hiilgab kõigist kes jäävad alla 10 aasta piiri, ma muutusin kümneselt kohutavaks.

Ma olin eile( lahuta 6 .a) täitsa tip-top laps. Selline kes pidas veesõdu ja peitis end plekk-prügikastide taha. Rippus vanema õe seljas ja halises kui viimane silmapiirilt kadus. Kartis varje laes ja hääli öös, magas, magas öösiti, magas lõunati ja kui aega üle jäi magas ka hommikul.

Jääd mingi aastake- jääd kaks vanemaks, teed lollusi, teed '' suure inimese'' lollusi ja süda kuivab kokku nagu rosin, mõistus muutub lapikuks nagu krõbedalt praetud pannkook ja õnn vajab olemiseks nii paljut, nii kuradi paljut. Ei jäätis, ei suhkruvatt sind rahulda, tahaks vaid hiilgust ja au ja suurust, tahaks olla kõigi silmis ja kõigi suudel. Olla parem kui 100 km kaugusel elav miski Mati Jääsepeat. Ei ma ei räägi üksnes endast, Come on, ma üritan anda siin edasi väikest tarkust, mingit luuki pidi. Küll on vaja vahel ruttu-ruttu suureks saada, ruttu-ruttu vanaks jääda, ruttu kogeda ja konnata kõige pimedamates koridorides, kokku puutuda koridorides peatuvate asukate ja nende tegemistega. Ojaa, ma ei tea kui elunäinud ma olen, aga seda mida olen näinud sellel on 10 punkti skaalal 7 palline võidukäik, ometi ei ole see midagi nii suurt ja head kui võiks ette kujutada. Mind ei rahulda 24tunnine alkohol ja lällamine ( tõesti ? ) Ja lõpuks kui miski veab viltu kas nördimust ja pahameelt sul enam täidab suhkruvesi. Areng, ma ei usu, et kõik see kuulub arengu alla.

Järjest rohkem sõpru-tuttavaid on hakkanud tossama. Kui ma viitsiks, kell 2 öösel jaurata selle üle kui kahju või milline huvi mul nendest inimestes on siis ma tõsimeeli teeks seda. Lõppude-lõpuks kelle asi ? Kelle asi on kuna see parem kops sul üles ütleb või vaevatud veresooned lupjuvad? Lõppude lõpuks kell tiksub kunagi täis su enese aja ja kes seda teab, on selleks siis päev või kuu või kuuskümmend aastat. Ela olevikus, ära näe tulevikku. Elan sellel põhimõttel, hetkel. Mulle meeldiks kunagi saada neilt inimestel häid põhjendusi, olen alati sellest unistanud, avardamaks oma maailma vaadet. Võtta suitsu kui kunsti - see on omaette teema, minu jaoks. Miks küll keegi ei vaevu mul suud kinni panema, miks keegi ei taha tõestada või kaitsta seisukohta, et : suits on mõnus! suits on hea! Mis kuradi enesepiinajad mu ümber siis tiirlevad kui sellist ''igapäevast'' asjagi on raske seletada. mul pole konkreetset seisukohta, aga ma ei kiida heaks asju mida ma ei tea. Oma kogemus ütleb, et mitte mingisugust mõnu meel sellest ei saanud, asi on vast minus.

Mäletad sa veel neid inimesi kellega hoovis pidasid sõjaplaane mõned aastad tagasi? Ja neid keda taga rääkisid ja neid keda oma ''teritooriumilt'' minema kihutasid. Mis neist inimestest nüüd on saanud ja mida nad nüü´dis aegadel mõtlevad ja kas nad ei mõtle vahel sulle? ,, Näed olis mis oli, aga see Anne tänava Maarja oli küll üks põrguline! ''

Mis närune kest küll alles jäänud on, lükka või vatti sisse, ehk siis on parem vaadata. Hea on mõelda, et tarkust peas rohkem ja teod läbimõeldud - õiglased. Ma näen küll tuhmi betoonmaju vikerkaare värvides ja ma armastan puid ja põõsaid, aga ma ei usu, et ma enam olen pooltki nii mõistlik kui ma olin väiksena. Jah! justnimelt mõistlik, sest elada suhtelisuse maailmas on üks piinarikkamaid elamisi üldse. Suhteline? See, et kas homme on külm või soe on suhteline. Aga mis sa teed ära kui suhteliseks muutub juba see, et mis hea ja mis halb, mis öö ja mis päev, mis õiglane - mis mitte.

Eks ajad liigu edasi ja inimesed jää vanemaks. Aga tegelikult pole midagi igavamat kui vana elukogenud taadike, sest mis sära on enam tema kõikenäinud silmis või südames. Mis lollust on tema mõistuses, mis jaburust ta sõnades, ebakindlust sammudes?

Kuhu ma täna välja jõuda tahtsin...

ahjaa!

eilne jääb minevikku