pöördumine

ma olen nostalgiat täis, ma olen nostalgiast tulvil, ma ei peaks olema, mööduv jääb mineviku ja ikka veel, olen ma

See on 80 postitus, tere või head aega, maitea kes ja miks sa oled seal pool, ei tea miks neid ridu loed ja silmadega taga ajad, pole oluline ja kui on, siis tule ja sosita seda hiljem mulle kõrva sisse, nii, et mitte keegi ei näe.

Lint kerib täna tagurpidi, kõik mis kunagi on olnud, hea ja halb, tuleb minu juurde, just nüüd, siin, praegu, täna.

Mul meenub 3kroonine jäätis ja meenuvad need lapse süütud naerud, mis meil seal kaugel olid, siis kui me veel nõnda väiksed olime. Ja meenub sirgumine, kasvamine, meenub ema murelik pale, meenuvad nutud, mis sai nutetud õe armastuse eest.

Meenuvad need kivid seal aia taga, kus me ronisime, kuigi teadsime et ronida seal ju ei või. Kuidas me keset päeva endale pidzaamad selga ajasime ja teki alla pugesime.

Meenuvad need ööd mil teki all pingutasime silmi lahti hoida, et kaua-kaua ärkvel olla, jah, küllap see mind öölapseks tegigi. Lauamängud ja sahisev öötunni televiisor, pime aken.

Meenub jaaniussi retk ja meenub häbelikus, see ülepikaaja nägemine. Sinu sassis tuba, minu koristamisvajadus. Raamaturiil, olematu vaba ruum toa põrandal.

Köök, see paik kus palju aega veetsime, mitmeid õhtutunde- hommikuid. Olite alati olnud truud Terminaatori austajad, sestap' olime meiegi, olete vist siiani. Pikas hubases köögis või põrandal, lamasime ja pliidi aknast valmivat passisime.

Kuidas ma hommikuti paljajalu välja jooksin, kuidas kruus mu varvaste vahel valu tegi ja kuidas ma sellega nii harjunud olin. Ja maja taga kasvasid seened, käbid, roosid. See aed, traat-aed vist, kust metsa pääsesime, ka seal me käisime, käisin üksigi.

Puu, üks esimesi puid mille kõrgused ei tundunud mulle hirmsad, puu mille all kasvasid nõgesed, puu mille otsas istudes võisime tunda ennast kodus. Need lapsed aia taga, kes otsisid meiega suhtluskeelt, ometi me seda neile harva kinkisime, sina tundsid neid, kuid jäid siiski minuga.

Helin ja Tanel, luuremängud, taskulambid. Need soojad-soojad suveööd ja koerakuut, seal prügikastide taga, me katsime ennast lambivalguse eest. See ähm ja tuhin, avastamisrõõõm ja salalikuse mõnu. Kui mittekeegi ei teadnud, et kus me oleme ja miks. Need kiusipunnid - minu õde, sinu vend, keda ometi me nii hoidsime ja salamahti kadestasime.

See nagi teie koridoris, mis oli alati riietega ülekuhjatud, Miisu roosa nina ja Taneli lastevoodi. Kiirabiauto sõit, keelatud sireeni laskmine, elevus, tolmune tee. Mängukool ja rannapiknik, me sõime pannkooke, maasikamoosiga.

Karjäär, mida igavesti jään armastama, soe vesi sõrmede vahel, liivamäed, alla hüppamised. Tahtmatult liivased jalad autos, märjad seljad, tuul kõrvus.

Kell 3 või kell 4, öösel. Vaikne, surnud meri, vesi, ujumine. Igaviku kaduv vaikus, loojunud päike, rahulik taevas soojad mudalombid, kus istusime ja surnud vaikuses solberdasime.

Suuretoa nurkdiivan

Ja kõik, mis oli veel ja kõik mida hetkel kirjutada ei tiha.

See ootustuhin kui jälle sain tulla-olla ja rahulolematus, mis mind aastast aastase vaevas, igakord kui pidin tagasi pöörduma, lahkuma, ära minema.

See lapse kurveim nutt kui nõnda pidi minema.

Kes sa sunnid lapsi suureks kasvama, mis on su tagamõte - areng?

Miks areneda ei või siis lapsena

Ma tahtsin täna öelda, ma tahan ikka veel -

et see läheb varsti üle,

kuid praegi nõnda meenutada, on just nii hea,

nii hea kui ta olla saakski.

Pisimaarja