See üksik õnnis õhupall,
kes kaunistab mu tühist toalage
Vahel näib nii kauge,
et käega katsuma ei ulatu
Ja kõrvaltoast kostub
lapse kaebliku nuttu,
mis vaibub ja ühtäkki
tasa -kaob sootuks
laman vaikselt ja justkui
liigutada enest ei tiha
Kuulan tasa oma südant
ja elu otsin taga
Köögis vilistab hommikune
kuum keeduvesi
ja uuel päeval on ootus tulla.
Ma tunnen hinges,
et veel on vara
õhtuks mõelda
ennast ära.
Ma otsin taga oma vanu sõpru
ja ühtäkki näin neid juba leidvat
Neid vaenulikke hingi,
mis mind õelalt silmavad
ma armastan veel hommegi.
Vana krammofon veel hääbub tasa,
öö virisedes tungib tuppa
Ema magab, lapsed on haiged
uks lämmatab viimsed helid.
Ma vaimselt veel tõrgun,
kuid lasen siis minna
Viimased pilgud ma kingin ära
ma loota luban naeruväärselt,
öö on saabunud liialt vara
Ma ikka päikest
veel palun oma tuppa
ja soojalt ta tullagi veel lubab
Kuid minu päikeseks jääb
suitsev lambipirn,
mis valgustab mu higist palet.
Tundmust annab valu seljal
ja ähmaselt veel vahetan külge
Ümber valgub klaas valget vett,
mis möödnust jäänd on endistviisi
Suhu kogunenud vana sülge
alla neelan üha-uuesti
Ei, Elu mitte pole nii must
ja sootuks sünge ei ole ta mitte
Kuid vahel enest kaotad ära,
raisku lased olnud aja
Ma vaikselt luksun
lõpuks silma kinni surun
Jää magama, on minna veel vara
sa sõltud tänasest
ja uue näo toob homne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar