Ma kaugelt sind silmasin, võõras - jah, nüüdseks olid sa üdini võõras. Su pilk oli vana, vana- ja väsinud ning kohmetut kurbust kiirgas su pilgust. Ma hüsteeriliselt keerasin ära pea ja kõndisin vastu seina...mul oli ükskõik. Kuid sõbraks jääd sa kõigest hoolimata.
Ärge olge minu vastu head, ärge olge minuga inimlikud. Vastupidi, olge julmad, alatud ja kriitilised. See on ainuke viis minule, õppimaks elama elu. Elu, mida ma jubedasti armastan ja vahel vaikselt hävitan. Minu elu algab ei rohkem ega vähem kui veidi pärast südaööd, ja see on elu mida ma käega puudutan.
nii sündsusetu näib vahel esmaspäeva hommik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar