Kuidas inimesed oskavad näha elu eneseümber, kuidas inimesed mõistavad kõige lihtsamaid ja igapäevaseid asju. Psühhootiline taju ja kergelt kaldu maailmavaade. Mina olen puht melanhoolne hingearmastaja . Mind võlub ebatäiuslikkus. Kui kõnnin tänavail ja silman vastutulijat, suunurgad kergelt üleval, elades omas dimensioonis. Ei oska kunagi arvata mis toimub selle inimese mõtetes.
Kui inimene armastab vihma niisama palju kui ta armastab päikest. Inimene kes ei kohku tagasi halva ees. Kes leiab õnne ka argipäeva töö saginast. Inimene, kel juhtub vahel, et kaotab enese, kuid oskab ta alati üles leida, õigest kohast otsida. Inimest kes ei loobi kiidusõnu, vaid peotab neid ehk haruharva, leides neile parima koha. Ja sa küsid inimeselt : '' Mille üle sa naerad?'' ning ta ei oskagi sulle midagi kosta. Inimesed kes silitavad su pealage- oma silmadega, ise seda märkamata. Ja inimene paneb kõrvataha asju, mida sa talle oled kunagi ehk poolesõna pealt mainud. Keegi teeb sinule tahlikult head, vastuteenet ootamata.
See on See, üks väga väike osa sellest, mida mina tegelikult inimeses armastan.
ka võhivõõrastes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar