Vahest on kuidagi nii,
et mure tuleb jumalteabkustkohast
ja kasvatab kasvatab end
kasvatab end suureks
ilma igasuguse põhjuseta
mõistad?
Ja siis sa harjud sellega ära
elad oma mure kukil
aga mille kuradi pärast
sa muretsed?
Ja siis kõik see seguneb
mingi trööstitu
melanhoolia
väsimuse ja
rumalusega
Ja sa oled nagu haige
kujuteldavas palavikus
ja õõtsud oma
suures rumaluses
ja mille kuradi pärast
sa õõtsud?
Mille kuradi pärast sa tekitad endale nii palju mõttetut
mõttetut
mõttetut
mõttetut muret.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar