,,Kui sa mulle helistad, siis sa ütled alati lõpuks: ,;Je t'embrasse'', muidugi juhul, kui D-d läheduses pole. Sa ütled seda niisuguse tooniga, nagu sa tõesti suudleksid mind, ja see on isegi parem kui päris suudlus; mis see suudlemine siis ikka ära ei ole, aga niiviisi öelda juba igaüks ei oska. Ma imestan ise ka, et ma pole D. peale üldse armukade, ma pole teda küll näinud ega tahagi näha. Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik.Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed. Ma imestan isegi, kuidas ma neile sellist tähtsust võisin osutada. Eile sa ütlesid telefonis: ,,Je suis nul.'' Ja ma vastasin: ,,J'adore ta nulite, Angelo.'' Ma ütlesin, et see on parim, mis võib olla. Ja selle peale me olime vähemalt minut aega vait, isegi hingamist polnud kuulda. Nagu oleksid sõnad täide läinud ja kummaski toru otsas oleks olnud eimiski. Kujutad sa ette ühte prantslast, kes telefonis minut aega vait oleks?
Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.''
-Emil Tode ,,Piiririik''
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar