Ja nüüd ma olen siin ja palun öelge mulle, kuhu ma edasi minema pean?
Ei iial, ei iial poleks ma uskunud, et ma siia jõuan.
Ma ei näe, ei tunneta oma väljavaateid.
Nii nagu nad räägivad - ei tea ma tahta - elult tahta, endalt tahta
kõik liiguvad, on pidevas liikumises ja ma olen kinni, ahelais
halin ja häda on nii kerged tulema
hale ja hädine nii kerge olla
ma ei taha olla ei keegi, ei taha olla ei miski, ei taha olla taustaks
ei taha olla halliks taustaks
aga kust alustada ?
kuidas, kuidas, kuidas ma edasi saan
mis valemiga, mis imevalemiga
miks ei näi enam mittemiski
mittemiski just niisama kindlana
nagu alati ja alati ja alati
1 kommentaar:
Viimasel ajal olen õppinud, et miski ei olegi kindel. Aga see on asi, millega tuleb leppida. See pole põhjus, miks kaotada usk iseendasse.
Ma näen sinus tohutut potentsiaali ja vahest polegi kõige tähtsam kuhugi meeletult pürgida, vaid olla rahul just konkreetses hetkes, tulevik on nii udune ja hägune teema, et seda ongi raske näha.
Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, aga rahulolu on võimalik saavutada just sellisena, nagu sa parasjagu oled.
Ja kui sellest midagigi kasu on, siis mina usun sinusse, üritan sinu jaoks alati olemas olla ja vahel sulle lohutust pakkuda. Ma tean, et ma ei ole selles eriti osav, aga leian siiski, et on parem proovida.
Ma tean, et sa saad hakkama ja leiad taas elu ilu ja ma tean, et see on tohutult raske.
Oled mulle ääretult tähtis ja hea sõber, Maarja.
Postita kommentaar