päike paistab lagipähe ja ma tunnen kevade lõhna. Tulen mööda pikka teed ja ahmin end hingetuks. Kõik tükid jooksevad tervikuks kokku, varahommikuses Annelinnas. Igatsen oma voodit, oma tuba, oma seina, millelt tapeeti koorub. Mul on nii palju aega ning ma ei pea mitte kedagi kõnetama, isegi mitte silma vaatama. See on Minu armas kodutee, mida ma tihti nii mõistmatult jälestan. Tee, mida ehib autode vilin ja ängistuse hõng, aga täna ei,
Täna tahan.
see on päev Allan Vainolale, Sõpruse puiesteele, Metro Luminaline ja kõigile teistele, kelle olen pikaks ajaks unustanud - maha vaikinud - eemale lükanud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar