Vahest ma usun, et olen haige, päris haige kohe. Haige kogu sellest ilmaelust.Ma kardan, et ei saa enam kunagi terveks, mitte piisavalt. On hirmus mõeldagi, nendele kurbusastetele, mis võtavad ära võimaluse tavapäraselt asjad välja nutta või mingit rahuldust pakkuvat kurja kõnet pidada. Kujunenud on oskus inimestest mööda vaadata, ka siis kui nad valjuhääli minu poole pöörduvad. Oskus elada enda sisse ja muuta maailm nii kolemustaks, et piinlik hakkab. Ning mitukümmend teist sellist uut omandatud võimet, mille süvenemine on olnud märkamatu. Mu jumal, mu jumal, et võite mind hukka mõista, kogu minu suure irina ja masenduse juures, mida ma tõesõna, pean eneselegi pahaks, sest me teame ju kõik neid jutte nälgivatest aafriklastest! Ning ometi näib ravimi ja paranduste otsimine lootusetu - et kus läks valesti ja kust maalt võiks minna paremini.
Et üsna kõik näeb päris mannetu
ja vähe on seda, seda imetoredat
Imedesse usku
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar