10.1.09

vabandust, hilinemise pärast

Pisut pärast seda kui oled tükkaega vee sügavustesse juurdunud tekib äkitsi tahtmine veidi veel pinna peal hulpida. Pilvi vaadata - eriti neid mängukaru kujulisi, süüa õunamoosiga saia ja pista oma näppe ämblikuvõrkudesse. Sa naerad ja ütled, et ma olen selliste asjade jaoks liiga vana või liiga kurvameelne, aga tegelikult oleksid sa hea meelega minuga ühes. Mõtle, siis me jookseksime viljapõldudesse päris oma rajad ja püüaksime pildile kõige ajuvabama värvikammaga suvemardikad, me korjaksime suurtesse plekkämbritesse vihmavett ja kõõluksime teineteise võidu puude otsas.

Siin on hea ja rahulik, peaaegu surmvaikne.
Olen pikka-aega jälginud juba valgust,
mis läbi õrnade lainete
siia, alla
trügib

Kommentaare ei ole: