Kui me neljapäeval Siimuga kunstikooli Jakobimäe majas tuure sisse lükkasime ja peo tarvis maja dekoreerisime, tulin ma mõttele, et just See ongi meie viimane aasta. Meie viimane aasta päris omaette kõik koos, nagu me nüüd juba pikemat aega. Midagi oli selle tunde juures kohutavalt valesti. Ja kui me õhtu jooksul peole viimastena jäänutena veel ümber räämas kuusepuu svingisime ja The White Stripes-i järgi jalga keerutasime, oleksin koledasti tahtnud olla maailma kõige õnnetum inimene
Mu jumal, mu jumal, millise elu me oleme
kõik koos, kõik koos läbi elanud
mind ajab iiveldama mõte sellest
et see otsa
saab

Jah, see oleks nagu narkomaani kõige raskem võõrutusfaas
1 kommentaar:
Sa ei ole ainuke, kes nii arvab, kallike, sa ei ole kohe üldse mitte ainuke.
Nii kurb hakkab iga kord, mõeldes selle peale, et ongi tõesti viimane. Ma arvan, et lõpetamisel on kõige kurvem, siis jõuab see lõplikult kohale. Praegu on meil veel üritusi ees ja peaaegu 6 kuud ka, aga siis saabki osa elust läbi, vähemalt sellisena, nagu ta on nüüd paar aastat olnud.
Aga me jääme üksteisele alles, eksju.
Postita kommentaar