Mõtlesin just täna sellele, kui suurt tähtsust omavad mingid ruumid, mingid majad, mingid hooned - asutused. Ja kui palju on erinevaid suvalisi ruume, mis tekitavad miljoneid erinevaid emotsioone. Mõnda sisenedes kangestud ja lööd silmad automaatselt maha, mõnes tajud juba kõiki kulunud põrandakumerusi ja naudid tuttavaid lõhnu. Sisenedes tõmbad sõrmedega üle tuttavate käsipuude,kuuled tuttavaid basse-baritone. Ja inimesi nende ruumides vahetub kui aastaaegu. Kõik toimib püsivates muutusprotsessides, ainult seinu on neli, ikka ja jälle on neid just neli, ja vahel ka rohkem. Mälestusi taastub, mälestusi koguneb ja kaob ära. Need ruumid, need majad, need hooned ei pruugi isegi olulist rolli meie elus mängida ja sellel ei olegi suurt tähtsust. Vahest, et satud sinna kuhugi vaid hädaolukorras või puhtjuhuslikult
pitsääristused kardinatel
sügisene kuldkollane akna taga
mingi vaikne, lakkamatu kontsaklõbin lael
käisin täna esimest korda ülepikaaja jälle kunstikoolis,
külas
ning käsi südamele pannes tunnistan, et nii hästi pole ma end
seal mitte kunagi varem tundnud
räägiksin sellest veel tunde
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar