kaebehetked, oo õndsad kaebehetked

täna kõigun karjuva meeleheite ja elu-usu vahepeal

alustan suurest masendushoost, siis kui ma tunnen, et ma ei oska mitte midagi, esimesed kodutöödki on lootusetud pähklid, mõtlen hirmuga kolmele aastale, mõtlen saksa keelele, heidan enesele ette, et mida ma üldse selles koolis teen, et midagi ma ei oska, midagi ma ei mäleta ja tahan karjuda ja töinata

aga umbes pärast paari paanilist hingetõmmet kõditab mingi hääleke kuskil peasopis, et keskkool ei ole maailmalõpp, et kõike ei peagi oskama, et kõike ei peagi KOHE oskama ja kõike ei saagi kunagi osata, et algul ongi paha, on raske ja harjumatu, et kõik on õpitav, et kõik tuleb omal ajal, et kõik kulgeb nii nagu peab

ma ei kahetse koolivahetust
ma lihtsalt murdun pinge käes imekergelt

ja muidugi palun vabandust nüüd nende ees, kes mäletavad umbes samu kaeblusi tagurpidi pööratuna kunstikooli suhtes

aga kuradi pärast, ma ei tea
ma ju ei tea, mida ma tahan
ja kas ma üldse tahan
või olen looder ja muidulaskja
kes loodabki, et elus on kõik nii
?!="¤( imelihtne


uued inimesed aga
on tõesti toredad





olen kõigest amatöör - noor, rumal ja oskamatu