ma kuulasin täna religioonitunnis loengut eestlaste animismist ja tundsin, et ma tahan maale lähemale, kividele lähemale, metsadele lähemale. Viimasel ajal on see üks konkureerivaid mõtteid mu umbes peakolus. Ma mõtlesin varahommikuste soode ja rabade peale, silme ette manasin kilde oma eelmistest sügistest, mõtlesin end magusasse tühjusesse liivaterana. Just täna, kui õues oli SEE päikene ja minul, Minul süda tilkus verd, et kaamera koju jätsin.
Mul on raske raamidesse mahtuda. Ma tean, et ma peaksin juba ükskord ja oleks viimane aeg sellega leppida. See muidugi ei tähenda üldse, et mind sõprade indutäis motivatsioonivestlused ei aitaks - need puudutavad mind igasmõttes.
Ei tea, misasi see on, et hetkel tundub kõik kuidagi liigtühi ja liigtuhm - väsinud. Sisutu ja tuim, karjukutsuvalt sombune.
Rutiin, see suletud ring, kuhu ma end surun - peaksin suruma,
ja mitte nii palju vigisema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar