my generation

pidin täna siit korraks välja saama, maja oli umbes,
puupüsti täis väikeseid - ja suuremaid lapsi, kes kõik toovad üksteises esile ka kõige halvemaid külgi.
Sõitsin rattaga mööda kruusast teed Peraküla ( ca 5km) poole ja mõtlesin oma elule.
Lisasin, siis jalgadele hoogu ja kaifisin sajaprotsendiliselt hetkeolukorda
seda, kus olen ma ise
paiku, kus on teised
asjade asetust - murede ja rõõmude asetust
kõike seda, mis on veel teha
ja kõike seda, mis on tehtud

ma olin
pikka aega
sisutühi ja kurb inimene
(sõltumata, kui palju ma olen seda juba maininud)

ma tahan elada
ja armastada
ja olla erakordne





ja Peraküla merevesi oli palju-palju soojem