minu viimane 1.september

eile tabas mind paaniline ja taltsutamatu hirm. Uus kool on järsku toonud minuni uusi inimesi klassist, kes on juba praegu alustanud väga aktiivset tööd uue klassi kokkuviimisel ja omavahel tutvustamisega

Ja siis ma mõtlesin oma eelmisele 1.septembrile uues koolis, vereklimp tõusis kurku ja tuju läks täiesti metsa.

Raisk, kuidas ma tookord seda päeva ootasin, elasin mingis roosas õhus ja seadsin oma lootused mäetippu. Ja oma esimesel koolipäeval ma nutsin - töinasin nagu väike laps, vetsus, koridoris, aulas aktuse ajal. Lendasin nägupidi maapeale tagasi ja lonkasin aasta otsa, enne kui jalgadesse jõud tagasi tuli.

Mida te minult siis enam loodate, mida loodan ma ise? Üksnes umbusk ja ärevus läbistab mind igakord, kui mõtlen sellest uuest ringist, mis mul tuleb see aasta ette võta. Kallistan juba mõttes oma liha ja luud - ja hinge, sest mine tea, kas ja kui kauaks mul neid enam on

Kurat, et ma ka enda jaoks kõik nii hirmustraagiliseks teen

Aga, mis seal's parata

Kui loomus on juba kord selline

Ei enam ma loota taha




kui vaja, liimin end uuesti kokku
ja teen seda niikaua
kuni leian
õige