niipea kui olen endale kümme korda korrutanud: I'm a curse to this town, pistan ma kotti viimase kila-kola ja pesen varbad ära. Vahel on päris kahju kohe, et midagi öelda ei oska, siis kui võiks ja peaks. Mind ümbritseb ühtlane ja kubisltik värvimass, mis mind paelub ja sõnatuks teeb. Üsna tobe - tõesti mannetu. Hirmsasti võiks ja tahaks ju hingeline olla, aga kukub- jah kukub ikka imalalt ja ebaloomulikult välja. Ja kui vahel pigistaks silma kinni ja prooviks öelda südame - mitte mõistusega, kaoks kirjutatu niisama kiiresti kui tulnud.
Aga mul on nii hea meel, et ma pole piisavalt aus kirjutamaks elust sellisena nagu ta mul ikka on, igapäevaselt. Petan teie väikeseid päid oma '' niihirmuselufilosoofiliste'' mõtterännakutega, ja petan ennast ise.
Ma olen igav inimene, uskumatult igav.
siiski meeldib mulle mõelda, et te seda ei näe
ajan mannavahu juttu teie peakestesse
ja enesele südamesse
siis vist olengi
õnnelik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar