I cannot find a way

to describe it

mujal on alati parem, on küll. Esialgu sa lihtsalt ei usu seda, siis kahtled pisut ja seejärel enesegi üllatuseks mõistad lõpuks, et kaugemal on meri ja lilled ja elu ja armastus, kõik mida siin ei ole, sinu jaoks

jah,

ma olen nüüd kodus

just eile hommikul astusin tallinki laeva pealt maha ja masendusepilv haaras jäigalt mul südamest: mismõttes Tallinn, mismõttes vihm ja ebameeldivad tallinlased, mismõttes mina siin, juba, JUBA???

te ei kujuta ette kui absoluutselt võrratud olid viimased 9 päeva ja kuidas need minusse eluvaimu süstisid, armastust, uutsust, ilu ja muidugi - võõrdumust



aga ma alustan otsast peale, sest mul on kohutavalat palju öelda ja praegu ma tahan rääkida



1. päev

jõudnud õega Tallinna, väsinuna, hiiglaslikud kotid seljas, oli vaja leida üles ülejäänud 10 inimesest koosnev meeskond( koos minuga ja Heliniga oli meid 12), viimasel hetkel saime üksteist üles otsitud, end kokku pakitud ning laevale põrutatud. Tädi Kattri, Lux, Ussu, Anni, Rene, Pille, Helin, Rauno, Liisa-Lota, Lembi ja Rassu - nemad olid minu pere järgnevaks üheksaks päevaks. Laevas, mmmm, meie kajut jagunes minu, Ussu, Helini ja Anni peale, paremini poleks saanudki minna, ennast mõnustasti sisse seadnud, nautisin lihtsalt hetke, lehvitasime Tallinna poole ja nägime teda lainete taha kadumas. Mõnusas laevases meeleolus otsustasin muusika kaasa haarata ning tekile istuma minna. Päike loojus pikkamisi mere taha ja kõik oli vaikne, tuuline, kuid vaikne, hiljem jalutas must mitmeid kordi mööda noor poiss, tõnäoliselt oma kahe väiksema õega, kellega ta minust mõne meetri kaugusel tantsujalga keerutas, neid sõbralikult taga ajas, üles tõstis ja õhus keerutas, armas vaatepilt, mis minu õhtu veel suurepärasemaks muutis. Uni oli hea ja magus, kippe tulema, Eesti jäi üha kaugemale, lõpuks oli ta vaid imepisike täpp kuskil mu südames

sellepäeva kohta on mul ka kuhugi märkmikusse rasvaselt ja allajoonituna kirjutatud:
EKSTAAS



2.päev



Tere Rootsi, Stockholm, siin olen mina, täna, läbisõidul. Kohe kui laevalt maha sõidetud ja auto rootsi päikesega täitus lõi pleieris mängima The Kooksi - Do you want to see the world. Jah, kahjuks mööduski Stockholm minujaoks väid läbi autoakna. Ma üritasin end selles imepisikeses kastis tegevusse seada, loomulikult see ei õnnestunud, enamus ajast magasin, või kuulasin muusikat, unistasin, mõtlesin, imetlesin mööduvat Rootsi maastiku, ootasin ja lootsin peatset sihtpunkti jõudmist. Seda muidugi ei tulnud, ei tulnud nii pea, ette oli nähtud jõuda veel õhtuks üle Norra piiri, selleks ootas ületamist aga terve Rootsi! Muide, ma ei maininudki, et meie seltskond jagunes kolme auto peale: Lux, Tädi Kattri, Rene ja Anni wolkswagenis, Ussu, Pille, Rauno ja Rassu skoda jagu ning minul tuli jutukõri Liisa-Lota kõrval hundais istuda, Lembi ja Helin esiistmetel.

Aga ometi ta tuli, ta tuli! Norra piir, praavo, kohal, õhtuks kohal, Norras, enam pole palju jäänud!

Siis veel natuke sõitmist ja uskumatu, ühel hetkel näen ma, mägesid! Eiei, mitte meie munamägesid, ma näen mägesid! neid päris õigeid, imeilusaid samblarohelisi mägesid!

Campingu otsingul maandusime lõpuks minu arust terve reisi jooksul ühes kaunima vaatega campingutes. See nägi välja umbes nii, et oli järv(või oli meri? ) mis imeilusalt pesitses mägede vahel ning millele õhtu lähenedes õrn udu langes.

Huvitavad seiklused pesemas ehk Helin ja tema kaks PO-d

Päris esimene öö telgis, soojas telgis, meie kuldne nelik, öised telginaljad



3.päev



Oleme sunnitud veel ja veel sõitma, on juba pühapäev! ning mul kannikad valutavad raisk. Aga kui ma arvasin, et eelmisel päeval olid mäed, siis täna - SÜDANTLÕHESTAVAD VAATED, ma ei oska seda teile kuidagi seletada, midagi imelist, nukumajad mägede nõlvadel, roheline vesi, sammalkatused, punase-valgekirjud lehmad, mäed, mäed, MÄED! Ja siiis see vihm, vihm, mis kõigele veel tabavama vaate andis, ma olen peaaegu otsi andmas, on's võimalik, et kuskil sellist ilu veel leida võib?

aga usute või mitte, asjad lähvevad veel paremaks, sest me saabume lõpuks reisi kõige tähtsamasse paika, Spiterstuleni, sinna, kust algab meie teekond Norra kõige kõrgamsse tippu.

Me sõidame autodes umbes 1100 m kõrgusele merepinnast mööda käänulist ja kitsast teed ning ühel hetkel pilgu autoaknast välja lüües leian end mägede vahelt, orust, muinasjutulisest rohelisest orust, õhk on liiga puhas, loodus liiga siiras, tuju absoluutselt laes. Raibe küll!külmavärinad. Ma tunnen, et ma tahan elada, on aeg õieti elada, sel hetkel tajun ma seda juba.

Oleme Sipertstulenis

Siseneme puumajakesse ja saame endale telgikohad, tuleb välja, et meile võimaldadakse dušš ja soe vesi, köök, vets, kõik mis vaja. Lööme telgi püsti st. teised löövad, ma istun murul ja puurin pilku taevasse, mägede vahele, kõrgustesse ja olen absoluutselt ära. Tegelikult on nii, et sellistel hetkedel sa ei mõista seda veel üldse, sa ei saa päris hästi aru kuidas sul vedanud on, et oled sellises kohas just nende inimestega, sest sulle on võimalus antud ning jumal tänatud, sa oled osanud selles kinni haarata. Sööme, harjume paigaga, libistan sõrmi külmas mägede vetes, uni tuleb hästi, kuigi ärevus pitsitab, sest on ju homme plaanis Galdhoppeni tippu ronida.

4.päev



vihm, halastamatu vihm peksab mind hommikul ülesse, ma lohistan end paljajalu telgis välja. Mul pole parasjagu läätsi silmas ning prille käepärast, olen sunnitud kemmergu poole pool-pimesi ronima. Kuulen köögionni pool hääli, Tädi Kattri, Lux ja Lembi, istuvad, joovad kohvi, nad teretavad mind, käib arutlus selle üle, kas minna tippu või mitte, ilm on kehva, tõesti on. Aga siiski, ilmateade lubab leebemat, ning umbes kella 10 paiku on meeskond ennast kenasti riietanud ja valmis seadnud mäkke tõusuks. Esialgne tõus on kibekiire, aga mitte otseselt väsitav, esialgu kaotabe meeskonnast ühe, varvas haige, Ussu on sunnitud alla tagasi minema. Tõuseme jätkuvalt, kuulen enesekõrval üksnes keppide klõbinat ja raskeid saapasamme. Pärast mingiajalist järsku tõusu näeme lund, päris ehtsat lund, rohine maastik asendub jäigaste kivide ja lumega. Uskumatu küll, aga olen kuidagi üsna meeskonna esiritta sattunud ja pidevalt olen sunnitud maha istuma, et teisi järgi oodata, ilma on palav, aga mitte piisavalt, et otseselt riideid vähemaks koorida. Me naerame, meil kõigil on veel hea ja kerge tuju, kuigi kui nüüd päris aus olla, siis õige pisut näpistab mind väige väsimus.

Umbes poole ( või rohkem? ) maa pealt pöörab ilm täiesti ära, terav tuul ja vähe sellest, külm, külm vihm. Ja umbes seal kaotame veel neli meeskonna liiget, kes ühel või teisel põhjusel otsustavad samuti oma valged käpakesed üles tõsta ja tagasi alla minna. Ilm on tõesti kohutav, vaim on väsinud, jalad ka, ega enam eriti ei mõtlegi, üritad lihtsalt mõistuse enamvähem selge hoida, siht on silme ees, no kurat! peab olema.

Esialgsed järeldused, et see tipp mida me esialgut nägime ongi see õige, asendub hoopis sügava masendusega, avastades, et selle tipu taga on enne sihtpunkti veel kaks kõrgumiste- ja laskumistega mäge, mis ületamist vajavad. Mind tabab ahastus ja ma pratsatan kivile, ma nutan, eneselegi aimamata voolavad soolased pisarad põskimööda alla, ma olen vaimselt ja füüsiliselt täiesti ülekoormatud.

Kuid siis, saan ma meeskonnalt jõudu, leban kivil, vaagun hetkeks hinge, tõusen siis uuesti, ei ole aega, ei ole aega enam ümber mõelda ja tagasi minna, ei, enam ei ole võimalustki.

12-st jätkanud 7 väsinut hinge jõuavad viimaks peale pea 6tunnist retke Galdhoppigeni tippu, mina neist neljandana, seda umbes kella viie paiku kolmeteistkümnendal augustil 2007.

See on minu jaoks esimene ja kõrgeim mägi, milleni ma end ise oma jonni ja tahtejõuga viinud olen, ning ma olen absoluutselt emotsionaalsel üleküllastatud. Olles ja seistes tikksirgelt seal tipus, asendub tüdimus ja tülpimus hiiglasliku õndsustundega. Kõik See käidud ja kogetud vaev tasutakse sulle kümnekordselt, võib-olla et veel suuremalt.

Jah, ma olen tipus, ma sain hakkama, ületasin end ja ei andnud alla, vedasin end läbi igasuguse jama, ära tegin kurat, AAAHH

Jumalikuld, jah tõesti, JUMALIKUD miljondollarivaated, seisak maailma äärel, kuristik, päike piilumas pilvede vahelt, lummav mägine vaikus, jahmatav kõrgus, kõik mis on sinu ümber 360kraadiseid pöördeid tehes, kaob reaalne eksistants, olgugi, et on paganama külm, on väsimus.

mus elab adrenaliin, ma tajun endast voolavaid energialaineid

joome mingit superhead teed selles imetillukeses majakeses, mis Galdhoppigeni tippu ehitatud on, õigepea on taas aeg tagasi alla minna, õhtu hakkab lähenema, oleme ühed viimased sellepäevased tipputõusjad

Laskumine on võib öelda, et veel raskem, seda küll rohkem juba füüsiliselt, Varbad pitsitavad, kannad on ammu hõõrdumisest tuimad, ainuüksi mõte allajõudmiset hoiab veel pea selge

Lumi elab mu taldade all kui ihuüksi mäest veel viimast ilu võtan, lõpuks avastan taaskord, et olen teistest ette jooksnud, isegi Rauno ja Rene paistavad juba ( need jooksid ees ära)

Viimasel laskumisel tabab meid väike ehmatus, äkki eksinud? Tee ei tundu enam igatahes sama, mis tulles ja mida lähedamale sa nende punase katustega majadele jõudma peaksid, seda rohkem tunduvad nad justkui kaugenevat.

Oi kurjam kui väsinud ma olen, viimasel lõpu sirgel, tuigun mäest raskete sammudega alla, need, kes poole tee pealt olid otsustanud alla tulla seisid nüüd kõik ja ootasid, ootasid meid, viimaseid.
Alla jõudnud, viskasin ma oma kepi ja koti ja laskusin, lihtsalt laskusin maha, asssssssssssa, terve elu käis silme eest läbi. Ma olin üliväsinud ja tohutult õnnelik. Kuna osad olid ikka veel alla tulemata, suundusin ise majja, istuma, istuma, ISTUMA

Õhtul, juba päris õhtul lasin end läbi sooja dušši ja tõmbasin selga tipust ostetud Galdhoppigeni hiiglasliku ja sooja pusa. Jõime teed, nautisime vaikust, isegi see kipitav valu jalgades näis hea, superhea
väsimus oli hea
kõik hea

see päev oli end kümnekordselt ammendanud

5.päev

ma ei saa enam nii pikalt rääkida, sestap ütlen, et jalutati lihtsalt, jalutati mägede vahel ja orgudes, silmati veel mägede ilu ja sümpaatiat

ning loomulikult nemad. Kõige pealt see esimene, pikk ja kõhna noormees, stiilne, kohvkruus ühes käes ning tema sõber, kes minu jahmatuseks ühel hetkel oma õlivärvid lauale laotas ning mägesid maalima hakkasid. Neid nägin seal, nägin, aga ei julenud miskit öelda

6.päev

ilm oli halastamatu, nutune, justkui tohutu viha elaks temas
me pakkisime end sisse
märjad nagu me olime
lahkusime Spiterstulenist
hüvasti

teel,
ja nüüd on see hetk kus ma jätan mõnest päevast rääkimata, seda lihtsalt põhjusel, et see veniks liiga pikaks. Väge vähe oleks asju, mis siia ära mahuks, õieti ja korrektselt, nii nagu ma tahan

aga

mainimist lihtsalt vajab see, et kõigega, ka campingutega vedas meil sajaprotsendiliselt, niisamuti nagu minul inimestega

ja kui ma viimaseid pilke Norrale heitsin, mõistsin ma kuidas kõik saab sulle koduks. Mäed ja inimesed, uued avastamata paigad, majad ja meri ja vihm, mööduv teehõlm

8.päev

sellest päevast räägin veel

laevas, õhtul, on isegi liiga kurb, ma ei taha üldse seda paika maha jätta, neid paiku, kõiki neid paiku kus oldud sai, aga tekil istuvad huvitavad inimesed

järjekordselt mina ja mu muusika. Pimedas, jalad üle laeva ääre, istun rätsepistes, jälgin üksikuid tekil mõnulejaid, kuulan muusikat, ja laulan kaasa, suur rahu ise, kurb, kuid rahulik,

ma ei saa enam nii kauem olla, pean siit ära minema, uhkest üksindusest. Jalutan siseruumide poole ja tema jalutab vastu, see võõras, huvitav, suitsetab ja loobib oma punnis vihaseid silmi, vaatan vihasena vastu, kuigi tunnen leebust

päris hilja ööni viibisime laeva kurikuulsas õhtuklubis

aga siis enne magamaminekut, istume ussuga kajutis, voodi äärel ja laulame umbes terve Lavigne plaadi koos maha, mina, kes ma tegelikult sellist(mismõttes?) muusikat ei kuula

meil on tõesti hea olla

aga sealt lõppes see õndsus ja hea

ma tulin koju, mulle isegi meeldis mõte siia tulekust,

aga ma ei taha siin olla

mkmk, praegu vähemasti veel mitte

ma juba igatsen, sellest hetkest igatsesin kui taas Tallinna naasesin

oh

oh oh oh

ja nüüd ma kuula Lavignet,

kurat, ma ju ei kuula sellist muusikat

nüüd kuulan

ja Igatsen

I cannot find a way to describe it