ma olen sellega kõige rohkem puusse pannud, et ma oma üheainsa, vaat et kõige tähtsama inimese, koletul viisil tahaplaanile surunud olen, kõik on nii iseenesest mõistetav, jajahjajahjaJAH! Ent siis, tundub mulle absoluutselt imelik, et ta on ometi inimene, kõige tavalisem melanhoolia - hingeinimene ja mina olen tema moodi, igapäevaga pisut rohkem. Ja kui, et ma näengi raamidest välja, veel miilide kauguselegi näen ja oma ninaaluse jätan ikka paksu tolmu koguma, ussitama, mädanema ja pärast valutan südant, südant mida juba ammu oleks pidanud valutama. Milline õõvastav tunne on tunnistada endale ülimat egoismi ja külma südant, südametust, õelust - ei, TAHTMATUST! Raisk, et ma enda ka vahel nii vihale suudan ajada ja siis sompus ja vihmas enda masendust vaikselt vihma taha peidan ja bussiaknast kuuluvuse punkti otsin, loodan, et teen paremini, loodan, et märkan ja tahan, aga ise ka ei usu. Või peaksin uskuma. Küll mul on kahju, et ma oma prioriteete ikka õigeks ei suuda seada või siis neid enese kiuste korda ei sea. Mu südametunnistus koputab mu peale ning tuleb tahtmine üks magus kõrvakiil iseendale anda. Puhas lollus, puhas lollus!!
ülim idiootsus pakatab minus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar