ütle, kas elad veel

ma tahan tegelikult koguaeg midagi kirjutada, nii nagu ma seda olen alati teinud, ilma, et ma peaksin pead murdma lõputu koguse aja ja siis ikkagi akna kinni lükkama. Ma tahan kõigest ja kõigist rääkida, aga ma ei oska enam! Kuradi päralt, ma ei oska enam! Kõik on ammu juba öeldud
ma ei oska viljeleda - seda sõnades teha
aga, nothing ever changes
ju siis nüüd muutus
Kurat küll, ma tahtsin rääkida sellest, mis mul mõtteis oli ja on Koguaeg, iga pilku tabades, iga pilku oodates, iga hetke möödudes, unes, ärkveil olles, hommikul, õhtul, kodus ja võõrsil - vähemasti olulisemat sellest. Ma tahtsin ära mainida, kui väga õnnelik ma olen olnud ja mis mind selle õnneni on viinud, ma tahtsin jagada teiega killukesi oma maikuisest elust või neid kõige idiootsemaid tundelangusi, lihtsalt, et endalt hinge pealt nii üht kui teist ära saada. Ja nüüd ma avastan, et kuradi päralt, mitte sittagi ei tule, ma olen vaakum ja ma olen tühi, aga see juures olen ma ääretult hea järje peal, kunagi varem pole olnud sellist heaolu ja realismi vahepealset seisundit
Kõik on tundunud nii kerge, seda sorti kergus nagu on jääkülma vett palavas suves juues. Võta kätte ja lihtsalt kirjuta, ilma et tegelikult mõtled, mida sa kirjutad, nüüd mõtlen, mõtlen enne ja mõtlen pärast.
Ei viitsi mõelda
mismõttes üleüldse?
nagu kurat
tunnen vajadust lakkamatult ropendada
mitte, et see aitaks
tegelikult
kõik on suurepärane
ju ma muud ei tahtnudki öelda,
tahtsin ju
tahtsin öelda, et ma
armastan
pühapäeva hommikuid

päris ausalt kohe