võitmatu armaada

panin just kohvi köögis jahtuma, et tulla teile rääkima kolmeteistkümnendast reedest, eilsest.
Lõpuks sain ma oma kaua-vähe otsitud nahktagi ning koolist koju kimades oli kell juba üllatavalt palju, siuh-sauh, tsau mamps! - ja läinud ma olingi. Kuradi jakobi mägi, see kurivaim pidurdab mu aega iga kord kui mul on seda nii laisalt vähe, aga kohale jõudmine muutis kõik nii palju paremaks, ja lillelisemaks,see kunstikooli vana maja. Ohjah, mis küll on selle kohaga, midagi nii müstilist mis tekitab mus alati nii hea tunde, see õhkkond, ruumid, kriuksuv põrandad ja uksed, ennekõike ikkagi inimesed.
Tollel hetkel seal ruumis või ütleme siis, et kahes ettenähtud ruumis sahistasid inimesed juba ringi, aga neid polnud palju, veel. Hando, see nokitses arvuti ja ülejäänud tehnika kallal, Susanna see jooksis koguaeg kuskil kuhu mu silm enam lõpuks ei küündinudki, teised naerusuised need saadeti poodi söögi järele ja meie Leeloga krõbistasime - nahistasime niisama, justnimelt, ikkagi niisama. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et mina ei sobikski kuhugi mujale, üldse ei sobiks kuhugi mujale kui kunstikooli, tõenäoliselt juba oma väga kitsarinnalise ja eufoorilise iseloomu pärast, aga inimesi ma ikka armastan. Nad on laul mu hingele ja veri südamele, aga sellest olenemata nii rahulolematult head ja halba tekitavad, impulssiivsed, ekstravakantsed, õrnad nagu haavalehed ja jäised nagu sügisene rahe
Muidugi ma narveerisin, valetaksin kui ütleksin, et ei, aga see oli selline närv mis tuli alles viis minutit enne rahva ette astumist ja siiski ainult korraks, mõttest, et ma näen välja nii naeruväärne, sobimatu ja ei tea isegi vist mida ma seal nende ees teen. Õues läks hämaramaks ja ruumides kärarikkamaks, aga ikkagi tundsin ma end hästi, kas siis tundsin ma end hästi kui teated treffneri koolist mulle midagi positiivset ei toonud, mulle endale, mõtlematu hetke tundeküllus, sest milleks muretseda enda pärast kui seda rohkem väärt sõbrad said mida loodeti, mida taheti, vot juba sellepärast võisin jätta omad mured ja tunda õnne koos teistega.
Ma kiigutasin kõlari otsas jalga ja mõtlesin teiste nägudele ja sellele kuidas nad sobisid selle tuhmi valgusega, mõtlesin nendele inimestele ja sellele kui lämmatav oli ruum nii erinevatest iseloomudest, minevikest, ambitsioonidest, muredest, rõõmudest jah kui umbne ja paks oli ruum nendest nii individuaalsetest inimestest, kes ometi kuidagi kõik oli kokku surutud nign tulid sellega nii hästi toime, praavo.
Teate mida ma jätuvalt armastan? Ma armastan seda kui keegi sasib mu juukseid, ma armastan seda kui keegi teeb mulle pai, teeb lihtsalt pai või vaatab mind oma kutsiksilmil, vaatab just mind ruumis kus ta võiks jäliga ülejäänud kahtekümment inimest.
Oh sa pagan milline trall läks lahti kella kuue paiku, lõplikult. Meid kõiki suruti väiksesse ruumi, kus me igaüks pidime siis ootama enda etteastet, ma ei taha ja ei viitsi teile siin sellest üksikasjalikult kirjutada, sest see oli lõppkokkuvõttes priima ning ma jätkasin kõik hilisemaks, silmast-silma jutuajamiseks, juba sellepärast, et praegu oleks väga raske asja kuidagi sõbralikult ja huvitavalt kirjeldada.
Aga paar väikest nüanssi, näiteks see kui hea nägi Kristjan välja oma arstikitlis ja kui õige oli jutt mida juhtusin kõvahäälselt rahva ees lugema, võib-olla sellest kui õige oli muusika mis asja juurde käis ja kui ideaalne oli lõpuks see vaht, mis pesumasinast tuli, kui inimlikud oldi üksteise vastu, mõistvad, peaaegu nagu üks suur perekond ja kui inimlikult eksiti, aeti segamini. No, aga ma ei tahagi tegelikult et keegi teist täpselt aru saaks mis toimus, sest kurat keegi ei vaevunud kohale tulema, eelistati siis üht asja teisele, aga ma ei saa seda teile pahaks panna, juba sellepärast, et ma ei reklaaminud ennast, ega olnud ka piisavalt agar kutsuma, võib-olla pisut süüdistavalt võiksin isegi öelda, et ju polnud see ka midagi minu sõpradele huvipakkuvat, kes teab, tehke mis tahate
Muidugi tuli kõige positiivsemat juttu Epu suust, kes igaühest viimaks profiilis pilti teha tahtis. Ei, mis ma oskan öelda, saame kokku, ma räägin teile, räägin kohe pikalt, kohvitassi taga, jah, nüüd ma tahan palju rääkida, üpris palju.
Ühesõnaga tänases nimeloendus oleks siis järgmine: Susanna, Pääsu, Kristjan, Kersti, Riin, Liina, Liisa, Leelo, Ahti, Anna-Liisa, Heli, Triinu, need kaks tüdrukut kelle nime ma ei tea ja Hando, Margus. Pealtvaatajate seast ennekõike Epp, aga muidugi ka kõik ülejäänud. Mina aplodeerin igaühe ees teist ja pean lugu, juba sellepärast pean lugu, et te minu õhtu nii suurepäraseks muutsite

teised minge põrgu
sai veits kurjasti öeldu nüüd

ju siis olen vist ikkagi pisut pahane, haah kes teab :D

Ootame pildid ära









nüüd on kevad, jälle