funky shit

Now who would've thought, et mina pisut närvipuntraks muutuksin, seoses nende freakin' katsetega, katsed my ass, ei tahaks üldse rapsida, ehk mina ei väärigi nendesse kurikuulsatesse koolidesse sissesaamist, juba seepärast, et ma sellele nii vähe mõtlen, et ma nii vähe mõtlesin, kergekäeline, millal enne olen ma millegagi nii kergekäeline olnud? Suurest tahtest ja tahtmatusest kraapisin siis õpikud ninaalla, oli see hirmust? Sellest äkilisest ja tabamatust värinast, mis mind lõi, kes teab, ma ei tahagi teada.

Natuke minust on ikka veel kuuteistkümnendas märtsis, selline nunnu kevadpäev, ilus, kurvalt ilus reede. Õgh, kuidas kevad mind enesest läbi sõi, niiske tennistes ja need naeratavad näod, särasilmsed näod, õgh, shoot me babe, I'm in love. Neljapäevaööse köögis kooki teha nohistades tundsin ennast juba üpris reedeseses meeleolus, küllap pisut seda sinna kooki läks ka, sest tuim reedehommik asendus väga priima õhtupoolikuga Toomemäel, hiljem Pääsu üliarmsas ja heahõngulises kodus. Kes teab, mis see on, vulisevad veed või pirtsakas päike, aga ma olen jällegi eriti ''romantiliseks'' ja hajameelseks muutunud. God, milline adrenaliini laeng on lihtsalt kuulata kuidas prodigy viskab kõrvus: '' smack my bitch up'' ja number 3 liinibussis sellejärgi pead õõdsutada, kõrval istuvatele eitedele grimasse teha ja aknast mööduvat teehõlma jälgida.

Maailma parimad sõbrad on minu sõbrad, suured ja väikesed, igaüks neist, oma vigade ja pahedega. Kuidas mina teid armastan, igaüht, kellel on ninal ja põskedel tedretäpid, kellel pruunid silmad, kellel punupatsid, kellel pikad sõrmed ja jõulised käed, kell pikk kael ja lausa enesessesööv naeratus, kellel äraolev pilk ja kellel see ja teine, kellel hoopis midagi kolmandat. Oeh, on see üleüldse võimalik, et mina sellised inimesed enda ümber ja enda kõrvale ära teeninud olen. Inimesed, kes mind toetavad, kes musse usuvad, kiidavad ja laidavad, aga on seal kuskil, alati on seal kuskil olemas. Kas ma väärin neid, kas ma väärin teid, et ma vahel trügin kõiki eemale, enesest lükkan kaugemale ja ei kutsu tagasi. Ometi täidab igaüks minus erineva nurga, kohe nõnda täidab ära, et ma ei tea üldse enam, kas muud sinna mahukski. Ja et igaühest kiirgab nii erisorti ilu ja armastus, ka hämarust, sellist loomupärast hämarust - pahet. Idioot, ma olen idioot, aga ma ei mõtle seda hetkel niivõrd ennastsalgavalt kui pigem laupäevase moraalina. Ja igaüks on erineval lainel ja igaühega olen ma ise erineval lainel, aga ometi jookseb sealt vahelt mingi müstiline klapp, üsna-üsna tugev klapp, vähemalt mingi osaga. Ei taha hakata nimeliselt tänuavaldusi loopima, kiitus kulub, et taha olla ise selleks kulutajaks.

Jälle ma kulutan aega, raisku lasen mingeid minuteid, mis võiksin hoopis millegile prakitilisemale suunata, aga mine sa tea, kas see on parem, on see's parem kui ma ennast närvipuntraks ajan ja siis esmaspäeva hommik nõnda kuhugi katsetele veeren.

Aga see talumatu kuivus ja valgus imbub must lihtsalt läbi ja teeb asjad palju helgemaks, palju-palju helgemaks.

What the hell is going on?