Mul on häbi enda ees, enda pärast. Ja eilsest üritusest ja sellest keskkonnast ikka veel suitsuhais käib ülepea, see ei puutu asjasse. Mul on häbi siiski üksnes iseenda ees ja nii ei tohiks olla. Ma pole inimene, kes ei suudaks kinni pidada endale antud lubadustest, aga mis kõige hullem - ma ei olegi endale midagi lubanud. Isn't it just so freakin' sad. Aga asi ei näe ette seda, et ma käin ringi ja halan kõigile kui valesti ma toimin, vaid tõestan iseendale vastupidist, toimin teisiti, tean et toimin valesti. Ikka iseendale on sellist asja vaja. Kuidas mind vaevab mõte, kerge tuleviku mõte, üks pilt, üks kaader, et ma lõpetan tulevikus nagu paljud kunstnikud (mitte et ma ennast õigeks kunstnikuks peaks). Lõpetan kuskil urkas, eluga karile jooksnuna. Ei, midagi spetsiifilist ei ole hetkel halvasti, aga ka väga palju asju mis võiks olla - ei ole hästi. Kui ma eile viimaks kella ühe paiku pooleldi krooksu laual lamasin ning eirasin kaasistutajaid, samal ajal ühe kõrvaga siiski ümbritsevat jutumulli kuulates, mõistsin ma, kuidas ma ei kuulunud sinna, kuidas nende inimeste jutt mind ei köitnud karvavõrdki, kuidas ma ei tahtnud seal enam olla, jah, kuidas ma ei kuulunud nende inimeste sekka. Ja nüüd ma mõtlen, et kuidas ma teid armastan, kuidas ma kunstikooli tegelikult armastan ja kuidas ma sinna kuulumas ennast isegi näha võiksin. Kuidas ma armastan lapselikust ja lõppematuid monolooge, paratamatuid vaikuseid. Kuidas ma armastan neid inimesi, kes kunstikoolis käivad, sest nad pole midagi sellist kui inimesed keda ma mujalt tunnen, ja võib-olla ei tunnegi ma mujalt inimesi piisavalt hästi. Kuidas mind paelub see puutumatus mis kunstikoolis säilib, sest need inimesed seal, kellega mina kõige rohkem kokku puutun on siirad, on teistmoodi, ei ole kuradi nii hukka läinud ja idiood nagu ma ise kipun olema, kipun minema, minema, minema.
Great, you've done it again!
2 kommentaari:
Pisi, Pisi... Mis ma nüüd ütlen, ei teagi kohe. Vahepeal juhtub jah nii, et satud valesse seltskonda. Ma tean seda tunnet. Aga hea on, et meil on kunstikool. Ise tunnen ka ennast parimalt just kunstikooli seltskonnas, olgu õpetajad või õpilased. Muidugi meie klass on ikka hää.
Ja tead, ma usun, et sa ei vaja lohutamist. Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda midagi, sest täna olin ma kuidagi tasa.
Ja nüüd olen vist edasi tasa, aga sina ära vähemalt kurb ole. Mõtlik, võid olla. Tõsine, võid olla. Aga ära pettu maailmas, sest kõik ei ole hirmus ja kole. Pigem vastupidi, ilus...
pettumusest on asi nii või tesiti kaugel, päris kaugel
Postita kommentaar