spector

ohjuidiraaa, kõik kohad teevad valupoissi. Kuidas ma pole nii harjunud, üldse pole harjunud aega surnuks lööma. Vähemalt viies kord sai mindud külmkapi ukse juurde (isu oli ?) ja siis seal uuesti tagurpidi tagasi tuldud- ei, isu ei olnud. Liiter liitri järel mahla kõrist alla kupatatud, tunnid veerevad nii kiiresti, kuulan arvuti taga silmad punnis peas ühtsamu lugusi ja uuesti ja uuesti, jäin vist repeati nupu peale magama. Öösel ei saanudki korralikult ju magada, ma ei viitsi halada ega haledakesena näida, sest mis saaks ikka olla paremat ühest pikaks venitatud hommikust sooja teki all, however, kõik kohad tõsimeeli kipuvad valutama. Nii on päris uuenduslikult jube elada, kas pole? Ma olen ikka öelnud, et mina tablette ei söö, tehku nad ükskõik mis kasu mulle, nüüd juba toimingi enda põhimõttele vastu. Mis sa teed ära, no mis sa teed ära. Magu on lödi, mahla täis, tõesti, kõndisin teise tuppa ja võin vanduda, et kuulsin kuidas jook kõhus edasi-tagasi rahutult loksus. Haha, huumor missugune. Oi kuidas ma pole harjunud, pole üldse harjunud nii, kui on palju sellist vaba aega ja kui pole kuhugi joosta, võib tunduda puht' egoismina, aga kes ütleb, et ma pole. Kirjutaks siis siia nüüd väikest mõtet, mis ma oma vanade asjade vahelt ühel hetkel leidsin:
Taevas on selge ja puhas ja armutu
Kellad tiksuvad, tiksuvad, tiksuvad
tiksuvad ikka veel
surnud kohvilõhna tunnen


amen