Nagu me istusime seal, väikses toas, väikesed inimesed, tõstis keegi vaikust paludes käe. Kuna olin ülemeelikus tujus ja arulage ei tahtnud ma rahuneda, surusin padja vastu suud ja hoidsin hinge kinni. '' Mis siis kui see ongi päev enne lõppevat lõppu,'' lausus käetõstja, nüüd juba üksisilmi mind vaadates. '' Mis mõttes? '' kogelesin ja tundsin kuidas ärevus minus lahtus, suur vajadus kohvile hinge kratsimas. ,,Panid sa kallis tähele,lõpp istus su õlal kui nägin sind toavalguses, nii siiralt.'' Oli midagi selles käetõstjas, mis nüüd minuni jõudis, sel hetkel - ma polnud teda kunagi näinud. Tema kaks süsisilma jälgisid mu otsaesist mida kattis mure, nüüd. Need kaks süsisilma, ma polnud neid kunagi näinud ja ometi mu süda valutas kui neilt silmad pöörasin. Ma viskasin kukerpalli ja viskusin akna ette selili, jumal tänatud, et majad olid veel akendega. Miski ei muutunud, endiselt säilis käetõstja püstitatud vaikus ja endiselt teadsin, et mu kuklatagust jälgisid paljude silmad, nende seas kaks süsimusta. Mul oli raske olla, ma tahtsin magada, mitu aastat jutti tahtsin magada. Ühtäkki kostus mu kurgust hajameelset naeru, naersin, algul vaiksemalt siis üha valjemini. Kuni naeris terve tuba, naersid toolid ja lauad, naersid toasviibijate suud ja ninad, süsisilm ei naernud, süsisilmal polnud suud.
Naersime kaua ja usun, naersin ta toast välja. Miski ütles, et mind vaevas ettekujutus, ma ei tunnistanud seda endale, näiliselt mitte kunagi. Lõppude lõpuks oli aken ju pärani ja ma lamasin selle ees, saagiks avanevale vaatele, avanevale maailmale. Ma naersin veel oma mõtetes ja ma tundsin ootamatut vaeva kadu. Mõte lõpust ja selle lähedusest täitis mind täitmatu armastusega, täitis mind ebakindlusega, ilusa ebakindlusega. Toas olijad olid minu maailmaks, ka lõppeva maailma alguseks olid nad. Ma teadsin, et ma ei lasknud enesel seda kunagi väärida, nii pinnapeale olin ma.
Sel õhtul ma heitsin magama, heitsin magama nagu kõik teised ööd- hommikudki. Ärgates õnnetu sissemagamisega, ma olin tõesti väsinud.
---
Armastades kõiki keda võin vaid armastada ja kõiki, kes mulle päev-päeval seda üha enam tõestavad, et nende koht on siin. Armastades oma päikesekiiri eneseümber, armastades oma suhkrut kohvitassis
Ma vaevlen küsimuse käes - kas ma seda väärin.
Soovisin, et neljas detsember lõppeks neli tundi varem, sest kõik oli täiuslik, ka i sai endile täpi, sai kakski.
Seal, kus lõpeb asfaldt seal asun mina
Ei oleks ma seal ilma teieta ja ei jääks ma sinna ilma teieta
Ma tahan uskuda, et väärisin ka viimast küünalt koogitükil.
Tahan uskuda, et väärin te naerusuid
Teie nördimust ja viha
Väärin teie mõtteid ja meelespidamisi
Ma tahtsin eile nutta, nutta taeva ja tähed kokku
Kortsu enest nutsin vaid.
I'm full
Feels so unreal, so fucking perfect
Löö mind, on aeg ärgata
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar